20. juuli 1997 kell 22:00

Viiskudega turismimekas

I-punktide sildid rohetavad pea igas Eestimaa otsas. Turismiamet lubab võõramaalaste Eesti-huvi jätkumist. Mullu siinmail käinud 2,5 miljonile külalisele ja siia jäetud pea 7 miljardile kroonile oodatakse tänavu jõudsat lisa.

Äripäev ennustab turismiärile jätkuvat edenemist, jätkuks vaid eestimaalastel tahtmist ja oskust enda poolt pakutavat atraktiivseks ja hästi müüdavaks teha.

Vihmajärgsete seentena siginenud turismifirmad rabavad kuis jaksavad, ent on liigselt lääne inimestele orienteeritud. On ju paljud neist Soome firmade käepikendused. Kõhnema rahakotiga eestlane ei kipu eriti agaralt nende teeneid kasutama. Kui varem oli välja sõites büroo teenust hea kasutada viisa pärast, siis järjest laienev viisavabadus on selle vajaduse kaotanud.

Eestimaal reisimiseks on valikuvõimalusi igale maitsele. Noorem põlvkond, kel kohustusi vähem ja rohkem mölluvaimu, voorib kokku umbseksrahvastunud suvepealinna. Rahulikuma puhkamisviisi sõbrad vaatavad rohkem Haapsalu poole või otsivad üles mõne vaikse turismitalu.

Sadakonna jagu peaks neid Eestis juba olema. Hinnatav on talude juures see, et pelgalt majutuspaikadeks olemise asemel on hakatud kaugemale mõtlema, lisavõimalusi pakkuma, spetsialiseeruma. Kes pakub hobusesõitu, kes jahindust, kes eritingimusi invaliididele.

Vaatamisväärsustest Eestis puudust ei tule, pigem on küsimus, kuivõrd neid müüa osatakse. I-punktist maakonnakeskuses ja tingmärgist kaardil jääb paraku väheks. Kui näiteks USAs on juba osariigi piiril suur reklaam väikseimagi rahvuspargi või muu huvipakkuva paiga kohta, siis meil tuleb pahatihti veel kaardil näpuga järge ajades maastikul orienteerumist harjutada. Lihtlabane viidamajandus on turismimekaks ihkaval Maarjamaal veel lapsekingades. Turist on eelkõige puhkaja ja millegi ülesleidmisele palju aega raisata ei viitsi. Muidugi, koht, kuhu külaline juhatatakse, peab olema korras. Virin, et maal pole elu, ei kannata selles valguses mingit kriitikat. Vallavalitsused saaksid töötuid edukalt rakendada vaatamisväärsuste kordategemiseks. Hiljem saab neid kasutada nende kohtade müümisel.

Taas USAst abi võttes -- seal on riiklikud rahvuspargid isemajandavad. Liigume meiegi tasa sinnapoole, et Lahemaa vm samalaadse külastamise eest raha küsida. Üks kindlalt tasuline vaatamisväärsus oleks näiteks Kaali kraater.

Teinekord ei tule meie inimene selle pealegi, mida kõike müüa saab. Mingi allikas või karstikaev ei pea olema ainulaadne maailmas, põhiline on keskkond. Kui turist saab allikat näha ja paku otsas võileiba süüa, on ta heameelega nõus kümneka maksma. Suurepärane paik on Saula siniallikad. Panna sinna püsti korralik kemps, pingid ja piletimüüja -- ongi ajaveetmiskoht missugune. Teenistust saab kasutada objekti korrashoiuks.

Müüa saab kõike, tuleb selle peale ainult tulla. Holland müüb puukingadega ka võimalust näha, kuidas neid valmistatakse. Äkki on mõeldav pakett -- viisud + valmistamine?

Muumimaa tüüpi rahvusvahelise külgetõmbejõuga atraktsiooni Eestil pole. Naksitrallimaa võib küll esmapilgul utoopilisena tunduda, ent on teostatav ja hea marketingi puhul ka müüdav. Kulukas, ent võimsat turismihuvi pakkuv oleks üks Lembitu-aegsena taastatud maalinn.

Toimetus leiab, et Eestis on turismi alal palju arenguruumi ja ära kasutamata võimalusi. Jääb loota, et eestlasel on silma ja tahtmist võimalused teenimisjõuliseks teha.

Hetkel kuum