Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mis on kahe tipp-poliitiku avaliku sõnasõja põhjuseks?
Savisaar on huvitatud era-korralistest valimistest. Ta on saanud kindlust teiste erakondade sees toimuvatest kemplemistest.
Kemplemine, mis aga praegu ajakirjanduse vahendusel käib, ei lähe selle malli alla. Alustas ju Vähi, mitte Savisaar. Sellepärast mulle tundub, et asi on natukene teisel tasandil.
Praegu rünnatakse väga tugevalt siseminister Robert Lepiksoni ja pole põhjust arvata, et selle taga ei ole Savisaar. Lepiksoni enda alluvad on teda andnud neljal korral kohtusse, rääkimata sellest Soomega seotud tehingust. Lepiksonilt tahetakse tähelepanu ära juhtida ja see on üks põhjus, miks Vähi püüdis rünnakut suruda Savisaare peale. Tõenäoliselt ka Koonderakonnas endas ei ole asi nii sile ja libe nagu seda võib arvata Vähi ja Siimanni hiljutisest kohtumisest. See on vana taktika, et juhi tähelepanu mujale, siis oma hädad ja viletsused ei paista välja. Ei teeks sellest aga nii suuri järeldusi, et vaikelu sisepoliitikas on saanud ümber. Vaikelu ümbersaamisest võime hakata rääkima siis, kui riigikogu hakkab arutama 1998. aasta eelarvet. Siis saab öelda, kas vaikelu on ümber või mitte.
Ma ei näe selle sõnasõja taga mingeid erilisi poliitilisi lahinguid. Mehed on ise sarved kokku pannud. Nad on teineteisele võrdväärsed partnerid. Tahaks loota, et see ei too endaga kaasa mingeid suuremaid poliitilisi järellainetusi, sest see oleks märk, et asjad ikkagi oleksid väga ebademokraatlikud. Eestis kahjuks küll on nii, et kakeldakse võimu pärast, mitte põhimõtete pärast.
See oleks kurioosne, kui Eestis peaks sellepärast tulema erakorralised valimised, et kahe mehe vahekord ära klaarida. Mina pigem oleksin nõus Tiit Vähi seisukohaga, et parem on, kui need liidrid, kes on omavahel tülli läinud ja kellel on ka ühtteist ette heita, et need taanduvad. Õhk saab puhtaks siis, kui nendes erakondades toimub liidri vahetus.
On kahju, kui Eesti sisepoliitika uudis number üks on see, kuidas kaks erakonna liidrit oma vahel pori pilluvad. Kui asi käiks mingite põhimõtete üle, selle üle näiteks, kas Eestis on vaja tolle või mitte, siis oleks see väga tervitatav. Praegu toimuv mudamaadlus ei tohiks minu arvates poliitikaelu määravaks sündmuseks küll kujuneda.