Kõige tähtsam sidevahend on telefon laual

Artikkel

- Uudised
- 29. oktoober 1997 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kõige tähtsam sidevahend on telefon laual
Telefon, see esmane sidevahend vaatamata mobiilsete sidekanalite arengule, on töölaual sageli kõige olulisem töövahend. Teda valida tundub olevat lihtne, kuid kõrvalolevaid rohkem kui kolmekümmet pakkumist vaadates tundub, et valiku tegemine on kasvõi hinda arvestades väga keeruline.
Alustame siis otsast -- teeme endale selgeks, milleks, kuhu ja kui vägevat telefoni tahame. Ja miks mitte ka sellest, kui hea disainiga laualolev töövahend peab olema ja kas me oleme valmis selle eest ka maksma. Telefon lauale või seinale
Siin tavaliselt valik eriti ei ahene: enamik telefone on nii lamavasse kui püstisesse asendisse pandavad. Toru jääb igal juhul paigale. Kui aga ruumi on vähe ja aparaat peab olema kuskil koridoris ukse kõrval seinaorvas, muutub oluliseks aparaadi suurus. Paras on valida kitsamat sorti telefon, eriti odavatel pisikestel telefonidel on klaviatuur toru küljes ja ruumi võtab ta suhteliselt vähe.
Selline kokkuhoid tuleb muidugi mugavuse arvelt. 200--300 krooni maksvad odavad telefonid pole reeglina varustatud ka lisafunktsioonide ja ekraaniga. Kuid koridoritelefon ongi ainult rääkimiseks, mitte suunamiseks või numbrimäludega opereerimiseks.
Korralikel lauatelefonidel on enamasti kiirvalimiseks funktsioonid olemas. Redial-sõrmis võimaldab tavaliselt ühe klahvivajutusega numbrivaliku ära teha, niimoodi saab helistada kiiresti viimasel valitud numbril uuesti. Võib valida ka lisanuppudega telefoniaparaadi, kus iga tähtsa numbri jaoks on eraldi sõrmis ja helistamiseks kulub jällegi ainult üks vajutus.
Telefoni numbrimälu, kust numbreid valides ikkagi vähem vajutusi tehakse kui numbrit ennast valides, ei pea olema liiga suur. Telefonimärkmikku lauatelefon veel ei asenda ja lõppkokkuvõttes läheb liiga paljude numbrite seast valimine sama keeruliseks kui numbri märkmikust väljaotsimine ja valimine.
Numbrite mällusalvestamisel peaks telefon toetama ka pausi, mida peab saama salvestada eraldi klahviga kaugekõnenumbri mällutalletamisel näiteks pärast 8 valimist.
Vajalikud on nii toon- kui impulssvalimine
Kui ostate analoogtelefoni (mis on tegelikult juba üsna harvaks muutuv nähtus), siis peaks see vähemalt toetama lühiajaliselt toonvalimisele üleminekut.
Praegu pole koodiga juhitavaid telefoniteenuseid küll veel massiliselt, kuid näiteks telefonipanga operatsioonide toonvalimise koodidega juhtimiseks läheks seda omadust analoogtelefonil juba vaja.
Ekraan telefoni juures on mobiiltelefonide puhul vaidlustamata standard, tavatelefonidel see millegipärast nii ei ole. See on kummaline, sest helistamine on ju põhimõtteliselt samasugune protseduur ja miks peaks ta tavalisel telefonil olema ebamugavam kui mobiiltelefonil?
Ekraanilt saab näha kõneaega, miks mitte ka kohaliku kõne maksumust, kui see funktsioon on olemas, valitavat numbrit, sissehelistaja numbrit. Kui valite pika numbri ja teete näpuvea, on valeühenduse eest isegi kohe ebaviisakalt toru hargile visates telefoniarvele paras minutihind otsa liidetud. Austraaliasse või Ameerikasse helistades annab juba rahakotile tunda, kui pimesi numbreid valida.
Hands-free telefoni juures on küll mugav, kuid mitte iga kord vajalik funktsioon. Koju pole käed-vabad-telefoni mõtet osta, kui ei kavatseta just köögis pannkooke keerates kellegagi telefonitsi rääkida. Koosolekute jaoks on ta aga igati hea: korraga saavad helistajaga rääkida kõik ruumisolijad ja kuulata helistajat.
Hetkel kuum