Kuidas hinnata oma klientide makseriski

Ettevõte annab oma kauba müügi korral harilikult oma kliendile ärikrediiti, st kaup tarnitakse ostjale varem, kui toimub selle eest maksmine.

Seepärast tahavad kauba müüjad hinnata klientide usaldatavust, et tõrjuda soovimatuid krediidikandidaate. Ehkki krediidiotsused on paljuski küllalt subjektiivsed, kasutavad paljud ettevõtted mõnevõrra keerukana tunduvat mitmemõõtmelist diskriminantanalüüsi (multiple discriminant analysis).

Sellise lähenemise korral leitakse kliendi teatavatele näitajatele arvulised väärtused koefitsientide kujul, mida korrutatakse firma suhtarvudega ning tulemus summeeritakse.

Tulemust võrreldakse normatiiviga, majandusharu keskmisega või mõne muu näitajaga. Selle alusel võib ettevõtte finantsjuht teha oma otsuse kliendi krediidivalmiduse kohta.

Oletame, et ettevõte leidis oma andmete analüüsi põhjal, et krediidirisk sõltub ennekõike intressikulude kattekordajast (TIE, times--interest--earned ratio), likviidsuskordajast (QR, quick ratio), võlakordajast (D/A, debt ratio) ning tegutsemisajast ettevõttena (years in business). Antud juhul krediidirisk (RCR) väljendub seosena:

RCR = 3,5 (TIE) + 10 (QR) -- 25 (D/A) + 1,3 (aastat ettevõttena).

Saadud tulemuse tõlgendamiseks on välja töötatud normatiivid, mille kohaselt kuni 40 punkti saanud klient on meie jaoks kõrge krediidiriskiga, 41--50 punkti puhul on aga tegemist keskmise ning üle 51 punkti puhul madala krediidiriskiga.

Viimaste aastate andmeid üldistades on Eesti ettevõtete puhul intressikulude kattekordajaks 4,5, likviidsuskordajaks 3, võlakordajaks 45% ning tegutsemisaastateks 5. Nendel andmetel saame meie ettevõtete üldistatud krediidiriskiks ligikaudu 40 punkti, s.o

RCR = 3,5 (4,2) + 10 (3) -- 25 (0,45) + 1,3 (5) = 39,95 ~ 40.

Juhul, kui ülaltoodud üldistatavad näitajad jääksid samaks ka tuleval aastal, siis ainuüksi ühe tegutsemisaasta lisandumisega tõuseb Eesti firmade punktitase tublisti üle 40, mis tähendab keskmist krediidiriski.Samas me näeme, et krediidiriski skoori vähendab just kõrge võlakordaja (45%), kuna viimast korrutatakse väga kõrge koefitsiendiga (25). Tähendab, meie firmale peaks olema omavaralisuse kasv prioriteediks ning selle kaudu hakkame tulevikus ehk lähenema isegi madalale krediidiriskile. Seega väheusaldatavate klientide arv väheneb, mistõttu vähenevad ka müüjate ettevõtete kulud krediitmüügiga seotud analüüsidele.

Selleks et määrata, kas kliendile võib krediiti müüa või ei, huvitab meid esmajoones kliendi lühiajaline tulemuslikkus.

Seega on analüüsi keskmes ikkagi viimane aasta ja selle suhtarvud maksevõime, võla, varade ning tulutoovuse kohta. Peale selle on meil tegemist üksnes kvantitatiivse hinnanguga võlataotleja kohta, mis annab küll selge ja üheselt mõistetava vastuse, mida siiski peaksime loominguliselt tõlgendama vastavalt üleminekumajanduse tingimustele.

Ülaltoodud meetodi peamine eelis on tema lihtsus. Finantsjuht ei vaja eriettevalmistust ning võib väga lihtsate arvutlustega määrata riskantsemad kliendid, kellele tuleb ehk ärikrediidi andmise puhul nõudmisi suurendada.