Valimisvankri prioriteediõli

Artikkel

- Uudised
- 5. jaanuar 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valimisvankri prioriteediõli
Eile ETV kanalil alustanud hommikuprogrammi avaintervjuus loetles peaminister Mart Siimann valitsuse eelistused alanud aastaks: põllumajandus, regionaalpoliitika, eurointegratsioon, korrakaitse ja haridus.
Äripäev tahab siinkohal juhtida lugejate tähelepanu sellele, et tegelikult kehtib poliitikute jaoks üks ja ainuke prioriteet -- kuidas koguda populaarsust, saada järgmistel valimistel rohkem hääli ning jääda või saada võimule. Sellest on tingitud ka eelistuste otsene seos riigieelarvega ning nende muutmine aastast aastasse.
Kõik viis eelnimetatud valdkonda on tänavuses eelarves eelisolukorras. Maksumaksja taskust sinna mineva raha hulk kasvab suhteliselt enam kui lõviosas teistes valdkondades. Mõjusama tulemi saavutamiseks muundatakse võimalikult suur osa sellest rahast otsetoetusteks või palgaks.
Seega on valitsuse ja samamoodi mõtlevate parlamendiliikmete prioriteediks põllumeeste, haritlaste, eurointegreerijate jt eelistatute häälte püüdmine. Valdkonna enda areng ei ole kuigi tähtis, sest järgnev aasta toob niikuinii kaasa uued prioriteedid.
Selle kinnituseks on politseinike hulgas levinud arvamus, et parim siseminister on olnud Edgar Savisaar, kes oskas omal ajal neile märgatava palgatõusu välja kaubelda. 1996. aastal oli eelisseisundis mäletatavasti sisekord, kuigi Savisaar ise oli selleks ajaks valitsusest juba läinud.
Et palgakasvu varjus jäid paljulubatud kuulivestid endiselt ostmata, on pisiasi: märgatav hulk politseitöötajate hääli on kindlustatud. Tõenäoliselt ei too ka hariduse tänavused eelisõigused kaasa põhjalikku haridusreformi, sest selle valulikkus pühiks palgarahaga ostetud hääled jälle tuulde.
Prioriteetide otsene seos riigieelarvega teeb ettevaatlikuks veel teisestki kandist. Kuigi rahandusministeeriumist kinnitati, et eelistused on teada enne eelarve koostamise juurde asumist, jääb siiski kuri kahtlus, et tegelikult on protsess vastupidine: rohkem raha saavad valdkonnad lihtsalt nimetatakse prioriteetseteks. Nagu juhtus haridusega, mis enne koalitsiooni ja opositsiooni vastasseisu veel sugugi nende hulka ei kuulunud.
Möödunud aasta näitas, et prioriteetseim valdkond võib osutuda ka problemaatilisimaks. Mullu oli just üle 40% rohkem raha saanud kaitsevägi see, millega seotud enim negatiivset.
Tänavu kasvab 40% põllumajandusministeeriumi käsutatav rahasumma. Aasta algas aga Euroopa Liidu turuvärava sulgumisega meie piimatöötlejate ees. 200 miljonit otsetoetusi maapoliitikute varasemaid tegematajätmisi ei peida, tuleb tõdeda talupidajal, kelle toodetud piim seetõttu kasutuks võib osutuda.
Siinkohal on suisa heameel, et valitsus ei ole seni pangandust või tööstust eelisõiguslike hulka arvanud.
Peagi asub valitsus oma 1999. aasta prioriteete arutama. Toimetuse arvates võiks seejuures üles näidata rohkem riigimehelikkust, mis ei lähe kokku järjekordse nelja-viie valdkonna korraks eelisolukorda upitamise ja sinna raha pumpamisega.
Näitab ju kas või Tiigrihüpe, et väärt idee võib olla üsna apoliitiline, kasulik kõigile, mitte mõnele üksikule kildkonnale, tuua Eestile tunnustust ja toetust ka piiri taga ning ahelreaktsioonina levida ka riigieelarvest hiigelsummasid saamata.
Populistlike päevaprioriteetide asemel võiks valitsus juhinduda edasisi samme seades ühest kandvast ideest. Miks mitte seada eesmärgiks näiteks tõsta Eesti keskmine reaalpalk aastaks 2010 Soome tasemele?
Hetkel kuum