Hinnatõus või erastamine

Väino Viilupi kuningriigiks kutsutud Eesti Põlevkivi ei ole tähelepanu pööranud tootmise efektiivsemaks muutmisele. Viilup on vaieldamatult väljapaistev tööstusguru, kelle autoritaarne juhtimisstiil end kunagistel interrinde tegutsemisaegadel isegi õigustas. Praeguseks aga on Viilupi isiksus hakanud ettevõtte loomulikku arengut juba pidurdama.

Ka ei ole oma valitsemisala ettevõttega hakkama saanud majandusministeerium. Katsed Viilupi mõjuvõimu murda on liiva jooksnud

Riigi omandi säilitamise kasuks põlevkivikaevandamises ei räägi peaaegu miski. Tööhõive tagajana ei pea riik ilmtingimata kaevandusi käigus ja enda käes hoidma. Koondamised, mis erastamisega kaasnevad, ei ole esialgu väga suured, praegu põlevkivile turgu on. Pigem vähendab praegune hinnakergitamise poliitika tööhõivet -- alternatiivne energiatootmine vähendab vajadust põlevkivi järele.

Tõsiseltvõetav ei ole ka maapoliitikute naturaalmajanduse ideoloogiat meenutav mõtteviis -- Eesti peab ise ennast n-ö ära kütma. Maksku mis maksab, aga kuna meil on põlevkivi, siis peame just sellest toorainest ka elektrit tootma.

Ei tasu karta sissetoodava tooraine osakaalu suurenemist. Turg tühja kohta ei salli ja kui ka ühelt poolt kraanid mingil põhjusel kinni keeratakse, leidub teisel pool alati oma kraanide pakkujaid.

Põlevkivikaevandustele taht-jaid oleks: oma huvi on ilmutanud NRG Energy, Kunda tsemenditehas ja Kiviter. Kaevandused tulekski siduda elektrijaamade ja ettevõtetega. Miks mitte müüa seda, mida tahetakse. Tõsi, tahetakse neid kaevandusi, kus põlevkivi omahind on odavam. Seni toodab kalleimat põlevkivi Estonia kaevandus. Teisalt on sinna tehtud ka enim investeeringuid Samuti on Estonias suuremad põlevkivivarud kui karjäärides.

Kaevanduste erastamine suurendab tunduvalt tootmise efektiivsust. Eraomanik jälgib tootmiskulusid hoolikamalt ja teab, et ebaefektiivse tootmise puhul riskib ta pankrotiga. Riik läheb lihtsama vastupanu teed -- tõstab hinda ja doteerib tarbija arvel saamatuid kaevandusi.

Erastamisel tekib põlevkivile õige hind, mida ei saa ajada röögatult kõrgeks -- kui ka ei teki kaevandustevahelist konkurentsi ja Eesti Põlevkivi müüakse kontsernina, on kuklasse hingamas alternatiivsed energiatootmise liigid -- gaas, masuut, ka Slantsõ põlevkivi. Viimane on tänu Vene riigi dotatsioonile odavam kui Eesti oma. Siinne hinnatõus võimaldaks Venemaal ilma doteerimata oma kivi Eestisse müüa.

Riik pääseb administreerimisest, mis on kulukas ja millega ta praegu hädas on. Riigil roll on sotsiaalprobleemide lahendamine, mitte tootmine.