Lepidos pakutakse hiiglaslikke toite

Nõmmet Hiiuga ühendava tee ääres seisab terrassiga eramut meenutav hoone, mille fassaadi ehib silt Lepido. ASi Eesti Tekstiil peadirektori Ülo Kotkase sõnul on tegemist koduselt hubase söögikohaga, kuhu ta satub piisavalt sageli, et osata peensusteni hinnata õllerestorani meenutava söögikoha hüvesid ja möödalaskmisi.

Ülo Kotkas oli poole aasta jooksul esimene, kes nõustus sinna sööma minema. Teisi kammitsesid kuulujutud teeninduse, eelkõige aga külastajaskonna allakäigust. Veendusime, et kõik, mida küla räägib, ei pruugi tõele vastata.

Enne sisenemist kogeme ebamugavust: parkimisruumi on vast kolmele autole. Ega väike söögiruum palju rohkem kuue- ja kolmekohalistesse laudadesse ei mahutagi kui kolme auto jagu rahvast. Ülo Kotkas teab rääkida, et Lepido peremees on suur reisi- ja liblikahuviline. Tema reisisaagist ehivad seinu põnevalt kirevad liblikatrofeed.

Lõuna paiku on Lepidos suhteliselt palju rahvast ja seltskond on tõeliselt kirev: soomekeelset tööjuttu puhuv laudkond, kohtama tulnud paarike ja laudkond kõvahäälseid võrdlemisi ropu suuga noorukeid. Mind see tagasi ei meelita, tolerantne lõunakülaline ei lase end sellest härida. Ühes asjas oleme Ülo Kotkasega samal meelel: kui koht reserveerida, võib siin päris vahva olla. Ülo Kotkas toonitab, et koht on interjööri ja sõbraliku teeninduse poolest kodune. Eesti Tekstiili väliskülalisedki on rahule jäänud.

Teenindus on kiire ja meeldivalt diskreetne. Niipea kui oleme end mugavalt sisse seadnud, toob ettekandja menüü, mis pole küll eriti mahukas, ent juhul kui söögikoht restorani nimetusele ei pretendeeri, on pakutav piisav ja mitmekülgne. Praade on tosin, neist üks lastele, salateid, suppe ja magustoite neli.

Ülo Kotkas on oma valikus kindel: lillkapsasupp (18 kr) ja seapraad hapukapsaga (65 kr), ehkki vahel otsustab ta ka karbonaadi kasuks. Tema soovituse kohaselt oleks sama maitsev kombinatsioon ka pardisupp (20 kr) ja haugifilee krabikastmes (57 kr). Mina lasen oma road soovitada ettekandjal. Nii saan lõhesupi (20 kr) ja kanatasku (60 kr).

Supid saabuvad kärmelt ja on, nagu selgub, suurepäraste maitseomadustega. Külalise lillkapsast püreesupp on ühtlaselt kreemjas, maiuspalaks peal röstsaiakuubikud, sees lillkapsanupsud. Ülo Kotkas kinnitab, et röstsaiakuubikud on värsked. Lõhesupp väärib oma nime, kala maitse on meeldivalt tuntav. Peame oma valikut õnnestunuks.

Põhiroad on aga koguselt üüratud. Sealiha-hapukapsa juures on koguni neli hiigelkartulit, salatiks hapukurk ja tomat. Sealiha on Kotkase meelest piisavalt mahlane, kuid hapukapsast on ta ka paremat saanud, ehkki sellelgi midagi viga pole.

Minul pole kanataskule midagi ette heita. Paneeritud ja õuntega täidetud kanafilee on mahlane ja mahe. Mõõdukalt läbiimbunud ja värske salat väärib lausa eraldi kiidusõnu.