Bürokraatia on kasvanud üle pea

Ohuks meie jätkuvale arengule pole ei majanduse ülekuumenemine ega ka agressiooni oht Venemaaalt, vaid mahajäänud riigivalitsemisaparaat tervikuna. Üldine käitumiskultuur eraettevõtluses ja kodanike hulgas on juba jõudnud Euroopa tasemeni. Poliitika ja bürokraatia vaevleb aga ikka lastehaiguste käes.

Muret ei tee mitte üksteise järel avalikuks tulevad skandaalid, vaid asjaolu, et ametnikkond ei löö enam silmigi maha. Avalik saladus, et näiteks maa tagastamiseks või erastamiseks riigitellimuse saamiseks tuleb teha mõnele ametnikule meelehead, üldsust eriti ei erutagi. Kõrgete ametnike iseendale väljakirjutatud preemiad on samuti juba kujunemas aktsepteeritavaks normiks.

Näiteks kantsler Margus Leivo ei häbene ennast õigustada seisukohaga, et kui seaduses puudub iseendale preemia maksmist keelustav paragrahv, siis on tal täielik õigus seda teha. Kui näiteks Jaapanis või Rootsis tabatakse mõni poliitik tühisemaltki viltulaskmiselt, siis põhjustab see ühiskonna terava hukkamõistu ning patustaja nimi on aastateks määritud. Eesti ametnikud aga õigustavad end sügava sisemise veendumusega ning näevad siiralt, et ajakirjanduses ilmunud paljastused on ülekohtused.

Õnneks on möödas need ajad, kus eraettevõtete juhid võisid endale tubli töö eest preemiaid välja kirjutada või osalust jagada. Ma ei kujuta ette, et näiteks Jüri Käo või Hannes Tammjärv kirjutaksid endale ettevõtte eduka juhtimise eest vabariigi aastapäeva puhul välja preemia ning õigustaksid end aktsionäride koosolekul väitega, et nende töölepingus pole sätet, mis keelaks seda teha. Ma usun, et samasugust normi järgib ka enamik väikefirmade juhte. Kui ettevõtluses käitub juht vääritult, siis on rikutud tema maine ja pärsitud edaspidine karjäär.

Tundub, et tänaseks on kätte jõudmas kriitiline punkt, kus erasektori üldine kultuur ja arengutase ei suuda enam taluda vastassuunas arenenud bürokraatiat. Liiatigi kui see bürokraatia saadab välja signaale rumalate määruste näol ja kulutab energiat omaenese skandaalide seedimisele. Oodatud maareformi kiirendamine, pensionisambad jpm on jäänud tagaplaanile.

Lahendustee pakkus aasta tagasi välja värskelt majandusministri toolile asunud Jaak Leimann, kes koos Raivo Vare ja Mart Opmanniga suutis väga selgelt defineerida haldusreformi põhimõtted.

Nüüd võime tõdeda, et reform on haledalt läbi kukkunud. Näha on ka selle fiasko põhjus, nimelt asuti progressiivseid mõtteid realiseerima sellesama bürokraatliku aparaadi abil, keda kavatseti reformida. Samasuguse eduga oleks võinud teha hiirekarjale ülesandeks tuua oma laisemad ja rasvasemad isendid kassi lõugade vahele.

Leimanni reformide elluviimiseks on vaja tugevat enamusvalitsust, kellel on jõudu oma ideed ellu viia. Ilmselt ei tule sellise jõu moodustamine aga kõne alla praeguse riigikogu kooseisu juures.

Järgmiste valimiste (parem erakorraliste valimiste) magnetiks võiks saada just see partei, kes määrab haldusreformi oma programmi peamise prioriteedina ning suudab valijaid veenda, et neil on jõudu see eesmärk ka saavutada.