Krediidiasutuste seaduses ettenähtud kord, millega pank ei tohi osta iseenda aktsiaid ega tohi laenata oma töötajatele -- need on tähtsad panganduslikud printsiibid ja neid on antud juhul minu arvates rikutud. Ja sellele tuleks väga tõsiselt reageerida.

Sellest tuleks teha niisugune järeldus, et ettevalmistatavas uues krediidiasutuste seaduses peaks olema eriti rõhutatud see mõte, mis on paljudes maailma riikides krediidiasutuste seaduse üks põhilisi mõtteid, et pank ei tohi oma töötajatele laenu anda mitte mingil juhul. On mõeldud ärilaenu.

Seaduses on just nii öeldud -- mitte mingil juhul -- st ei otseselt ega kaudselt. See on äärmiselt tähtis printsiip. Muidu võib juhtuda nii, et panga töötajad laenavad panga raha endale, et panka ära osta.

Väga raske küsimus, sest mul ei ole kogu infot selle asja kohta.

Muidugi selge on see, et enda ost on väga ohtlik asi. Kui ta just nii vormistatud oli. Aga ma ei ole algdokumente näinud, kuidas ta vormistatud oli.

Kui nüüd otsustada selle järgi, mis ajalehes olnud on, kipub ta seaduserikkumise poole, aga võib-olla originaaldokumentides on mingi konks, mille järgi ta ei ole ka. Tont seda teab.

Põhimõtteliselt sellistel juhtudel peaks panga järelevalveinspektsioon midagi ette võtma ja taolisi asju mitte lubama.

Eriti ma mõtlen, kui on siin üles kerkinud jälle Hoiu- ja Hansapanga ühinemised, et mingisuguseid sanktsioone kasvõi siis rakendada. Selline asi ei ole muidugi normaalses heas pangandustavas mõistlik.

Tundub, et Hoiupank ei ole ainus. On vist üldiseks tavaks saanud sarnane skeem. Ametlikult nagu ollakse puhtad, aga sisuliselt tütarfirma kaudu aetakse asja, mis päris otse lubatud ei ole.

Usun, et Eesti Pangas tuleb sellest juttu ja ma saan täiendavalt teada neid motiive. Ma kujutan ette, et ega seal head lahendust enam ei olnudki. Tuli võib-olla taotleda Eesti rahasüsteemi ja pangasüsteemi usaldusväärsuse taastamist.

Olen seda meelt, et erandeid peaks võimalikult vähe olema ja olukorda peaks püüdma niimoodi kontrolli all hoida, et erandite vajadust ei tekikski. Olen ka seda meelt, et keskpank ei peaks pankurite vigu kinni maksma. Aga mõningatel juhtudel, et sotsiaalseid pingeid alla suruda, sarnased otsused, mis muidu on ebaõiged, on konkreetset situatsiooni arvestades teinekord paratamatud.