Pangad ja haige majandus

Eilses Eesti Päevalehes leiab Hansa-pank Eesti peadirektor Indrek Neivelt, et Eestis viitab mitu sümptomit haigusele, mille nimi on majanduskriis: suur jooksevkonto defitsiit, kiiresti kasvav välisvõlg, Venemaa majanduslik olukord, laenuportfellide hoiustest kiirem kasv, usalduse vähenemine avalike ettevõtete juhte puudutavate skandaalide tõttu. Hansapank peab oma missiooniks kutsuda inimesi üles säästlikkusele, et vältida suurema kriisi puhkemist.

Äripäev ei tauni säästmist. Küll aga leiab, et sellele õhutatakse eelkõige pankade endi huvides.

Pangad saavad nii enda käsutusse suurema ressursi. Kuid kui inimesed hakkavad hoiustama, laenavad pangad selle raha kohe välja. Ei ole kindel, et nad rohkem just tootmisse laenavad. On ju tarbimislaenud pankade tekitatud.

Kodumaine tootja sellest suurt ei võida, kui tarbija tema kaupade ostmise asemel oma raha pangas hoiustab. Kui toodangut ei osteta, ei jaksa tootja pangale laenu tagasi maksta. Tarbijata ei ole mõtet toota.

Neivelti viidatud suur jooksevkonto defitsiit (10--13 protsenti SKTst) on Eesti-suguse riigi praegusel arenguetapil normaalne.

Kiiresti kasvav välisvõlg ja see, et majandus ei rahasta end otse- ega portfelliinvesteeringutega, vaid enamasti lühiajalise võlaga, on suuresti pankade teene. Lühiajaliselt sisselaenatud raha laenati pikaajaliselt välja. Ei arvestatud, et majanduskeskkond võib muutuda.

Pärast rahaturukriisi on vesi ahjus ja käib kampaania: armas rahvas, tooge raha panka. Mängus on otseselt isiklikud huvid -- pankade kasuminumbrid on hakanud vähenema. Võimalik, et pankadel on tekkinud välisraha sissetoomisega raskusi või on välisraha kallinenud ja nüüd on vaja sisemaist pikaajalist raha.

Ka laenude ja hoiuste suhe esimeste kasuks on pigem pankade kui inimeste probleem. Ei saa süüdistada inimest, et ta ei säästa. Samuti ei saa teda kunstlike vahenditega säästma sundida. Muidugi, kui inimesel on vaba raha, millega parasjagu midagi pole peale hakata, ei ole seda mõtet kodus hoida. Ent kui tal on eluliselt vaja midagi osta, siis ta seda ka teeb.

Usalduskriisi osas tuleb Neiveltiga nõustuda. Seda veidram on Hoiu- ja Maapangaga toimunud sündmuste taustal rääkida säästmisest. Pank müüvat usaldust. Kaup on aga kehvakeseks osutunud.

Pankade säästmisesuunaline lobby on mõistetav. Ent säästmine tuleb teha atraktiivseks. Pankadel ei jäägi muud üle, kui see roll endale võtta ja majanduse haigussümptomeid ise ennetama hakata. Eriti kui haigusnähud on suuresti nende endi tekitatud.