Süüdimatuse tulem
Maapanga juhtumi suurim väärtus on see, et selle toel on taas kord osutu-nud võimalikuks välja käia isiklikke ambitsioone ja pettumusi ning kõiki teisi süüdistades taga nutta oma lollusi.
Samavõrra enesestmõistetavalt võib igaüks heita ette Eesti Pangale (selle presidendile, pangainspektsioonile, nõukogule) tegevusetust ja «üllatusi» pangaturult või siis meenutada heldinult Maapanga hiljutist naisjuhti.
Kummalisel kombel oodatakse panganduselt ikka ja jälle absoluutset riskivabadust ja kõrvalt tulevat eeskostet, mis sest, et viimasel 10--15 aastal on pangakrahhid tabanud IMFi igast neljast liikmesriigist kolme, mis sest, et Eesti panganduse senine stabiilsus on toetunud suuresti ekspansiivsele kasvule.
Maapanga juhtumis polnud midagi üllatavat. Kui, siis üksnes tänavapoliitikuile. Erinevalt Tööstuse ja Ehituse Kommertspanga ning Põhja-Eesti Panga juhtumeist ei õnnestunud Eesti Pangal leida talle kosilast või siis uusi investoreid-omanikke, kes võtnuks enda kanda seniste omanike «maapanga» sildi taha varjatud saamatuse. Mida aga riik ei saanud mingil juhul teha, oli sõnumi «Maapanga asjad pole just kõige paremad» edastamine avalikkusele ja preventiivse moratooriumi väljakuulutamine oludes, kus vähemalt for-maalselt olid kõik, ja seejuures sugugi mitte madalad, normatiivid täidetud ja pank ise maksejõuline. Küsimus oli suuresti ajas ja õnnes. Pank käis üle jõu nii omanikele kui ka juhtidele.
Populistlik vastutulek põllumeestele (lühiajaliselt rahalt anti välja pikaajalisi laene) ja maksumaksja raha lõputu pumpamine poolpoliitilise investeerimisfondina tegutsenud panka ei saanud lõppeda hästi.
Eesti Panga pangainspektsioon ei hüpanud üle oma varju, valitsus küttis seevastu sinisilmselt kriisi omalt poolt tagant. Nimelt suurenes panga bilansimahu 32protsendilise aastakasvu juures valitsuse raha hulk seal 39%.
Valitsussektori hoiused ja laenufondid ning välisabifondid moodustasid Maapanga passivatest aprilli lõpu seisuga tervelt 44%, kusjuures panga käes oli 14,6% valitsussektori hoiustest.
Maapanga enda osatähtsus pankade koondbilansis oli vaid 3,7%. Põllumeeste Maapanka kinni jäänud raha on aga täna suures osas tegelikult põllumeeste endi käes (või kasutati «maa-» silti hoopiski muudel eesmärkidel?).
Halvim, mida teha annab, oleks Maapanka ummisjalu «päästma» tõtata. Maksimaalne, mida teha annaks, oleks maksumaksja rahast väikehoiustajaile nende kaotused osaliselt kinni maksta.
Samas tehti hoiuste tagamise seaduse puhul mäletatavasti aga kõike, et blokeerida selle menetlemist riigikogus. Sama saatus näib ootavat ka uut krediidiasutuste seadust.
Maailmale jäetud imagost, nagu oleks Eesti näol tegemist riigiga, kus maksumaksja võtab altruistlikult enda kanda kogu vastutuse panganduse eest (sealhulgas süüdimatute omanike suhtes, kui meenutada kahte eelpoolmainitud hingusele läinud panka), ei võida Eesti majandus lõppkokkuvõttes sentigi. Pigem on sellega näidatud üksnes rohelist tuld spekulatiivse raha lühiajalisele sissevoolule.
Maapank on näide sellestki, kui konfliktselt on meil kahestunud omanikud-juhtkonnad -- omaenda raha üle otsustatakse sageli mitte omanike, vaid palgaliste juhtidena ja vastupidi.
Lausa skisofreeniasse langenud kemplemist Eesti Panga ja panganduse ümber üldse põhjendavad seevastu vahest kõige ühesemalt Hardo Pajula äsjased sõnad, et «ilmselt on paljud Eesti partei- ja majandusaktiivi kuuluvad mõjukad inimesed kaotanud viimasel ajal suuri summasid».
Kalev Kukk on riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige. Ta kuulub ka Eesti Panga nõukokku.