Maapanga juhtumis polnud midagi üllatavat. Kui, siis üksnes tänavapoliitikuile. Erinevalt Tööstuse ja Ehituse Kommertspanga ning Põhja-Eesti Panga juhtumeist ei õnnestunud Eesti Pangal leida talle kosilast või siis uusi investoreid-omanikke, kes võtnuks enda kanda seniste omanike «maapanga» sildi taha varjatud saamatuse. Mida aga riik ei saanud mingil juhul teha, oli sõnumi «Maapanga asjad pole just kõige paremad» edastamine avalikkusele ja preventiivse moratooriumi väljakuulutamine oludes, kus vähemalt for-maalselt olid kõik, ja seejuures sugugi mitte madalad, normatiivid täidetud ja pank ise maksejõuline. Küsimus oli suuresti ajas ja õnnes. Pank käis üle jõu nii omanikele kui ka juhtidele.
Populistlik vastutulek põllumeestele (lühiajaliselt rahalt anti välja pikaajalisi laene) ja maksumaksja raha lõputu pumpamine poolpoliitilise investeerimisfondina tegutsenud panka ei saanud lõppeda hästi.
Eesti Panga pangainspektsioon ei hüpanud üle oma varju, valitsus küttis seevastu sinisilmselt kriisi omalt poolt tagant. Nimelt suurenes panga bilansimahu 32protsendilise aastakasvu juures valitsuse raha hulk seal 39%.
Valitsussektori hoiused ja laenufondid ning välisabifondid moodustasid Maapanga passivatest aprilli lõpu seisuga tervelt 44%, kusjuures panga käes oli 14,6% valitsussektori hoiustest.
Maapanga enda osatähtsus pankade koondbilansis oli vaid 3,7%. Põllumeeste Maapanka kinni jäänud raha on aga täna suures osas tegelikult põllumeeste endi käes (või kasutati «maa-» silti hoopiski muudel eesmärkidel?).
Halvim, mida teha annab, oleks Maapanka ummisjalu «päästma» tõtata. Maksimaalne, mida teha annaks, oleks maksumaksja rahast väikehoiustajaile nende kaotused osaliselt kinni maksta.
Samas tehti hoiuste tagamise seaduse puhul mäletatavasti aga kõike, et blokeerida selle menetlemist riigikogus. Sama saatus näib ootavat ka uut krediidiasutuste seadust.
Maailmale jäetud imagost, nagu oleks Eesti näol tegemist riigiga, kus maksumaksja võtab altruistlikult enda kanda kogu vastutuse panganduse eest (sealhulgas süüdimatute omanike suhtes, kui meenutada kahte eelpoolmainitud hingusele läinud panka), ei võida Eesti majandus lõppkokkuvõttes sentigi. Pigem on sellega näidatud üksnes rohelist tuld spekulatiivse raha lühiajalisele sissevoolule.