Tööelus tuleb ette olukordi, mil töömaht või tellimused ajutiselt vähenevad ning tööandjal ei ole ajutiselt võimalik töötajaid tööga kindlustada. Tööandjal on sellises olukorras võimalik saata töötajad osatasulisele puhkusele ehk sundpuhkusele.

Töölepingu seaduse § 68 on ette nähtud osatasulisele puhkusele saatmise üksikasjalik kord, millest kinnipidamine on tööandjale kohustuslik. Osatasulise puhkuse kestus ei tohi ületada kolme kuud kalendriaastas eeldusel, et puhkusele saatmise tingib töömahu või tellimuste vähenemine ning see on ajutise iseloomuga.

Tööandja on kohustatud puhkusele saatmiseks esitama taotluse asukohajärgsele tööinspektorile nõusoleku saamiseks. Taotluses põhjendatakse puhkusele saatmise vajadus ja tagatised töö jätkamiseks normaalsetes tingimustes pärast puhkuse lõppemist.

Tööandjal, kelle juures on valitud töötajaid esindav isik, tuleb taotlusele lisada tema arvamus puhkusele saatmise vajaduse kohta.

Tööinspektor annab nõusoleku või keeldub selle andmisest kahe nädala jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Pärast tööinspektori nõusoleku saamist on tööandja kohustatud kirjalikult teatama osatasulisele puhkusele saatmisest kõigile töötajatele, kelle töömaht väheneb, vähemalt kaks nädalat ette ja saama neilt kirjaliku nõusoleku. Tööandja peab silmas pidama, et nii tööinspektori kui ka töötaja nõusoleku saamiseks võib minna kuni neli nädalat.

Töötajatele makstav puhkusetasu ei tohi olla väiksem kui 60% palga alammäärast. Osatasulisele puhkusele ei ole lubatud saata töötajat, kes ei ole selleks nõusolekut andnud, samuti juhul, kui töötajale on juba kirjalikult ette teatatud koondamisest. Kui töötaja on saadetud osatasulisele puhkusele ilma töötaja või tööinspektori nõusolekuta, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust saamata jäänud palga ulatuses.