Eesti majandusmaastikku on selle aasta suvel ja sügisel ilmestanud drastilised muutused pangandussektoris: sundühinemised, ülevõtmised, pankrotid, riigistamised, moratooriumid.

Peatumata siinjuures Kagu-Aasia ja eeskätt Venemaa kriiside mõjul toimunud muutustel Eesti majanduskeskkonnas, mida on majandusanalüütikute ja -kommentaatorite poolt üpris põhjalikult analüüsitud ning mis olid ka põhilisteks ajenditeks taolistele ümberkorraldustele pangasüsteemis, tuleks silmas pidada veel paari olulist asjaolu, mis ennustasid tulevast kriisi (mis on ju normaalselt toimiva majandustsükli üks loomulik etapp -- selleks tuleb lihtsalt valmis olla) ühe tüüpilise siirdemajanduse finantssektoris.

Esiteks, Eesti Panga tegevus(etus). EP väärlahenduseks võib pidada pangandussektori konsolideerimise forsseerimist omakapitali nõuete etapilise suurendamisega Euroopa Liidu tasemele. Tingis selle sammu teatud eufooria (Eesti kõrge maine eduka reformimaana, õnnestunud rahareform, pangasüsteemi kiire ja edukas areng, terendav integreerumine ELiga jne) ning suurpankade lobitöö. Suurpankade mõju ja info kättesaadavuse kaudseks märgiks võib pidada Hansapanga ühe suuromaniku Heldur Meeritsa omaaegset töötamist EP asepresidendina, mis on pretsedenditu juhtum.

Kapitalinõuete pidev tõstmine lõi väikepankadel jalad alt, nende põhimureks sai kõigi vahenditega lisakapitali hankimine, eirates sellega kaasnevaid riske. Pidurdus pangasüsteemi normaalne sujuv areng, mille korral ebaefektiivseks osutuvad väikepangad olnuks sunnitud ise turult lahkuma.

Sundühinemiste drastilisemaks näiteks on loomulikult Maapanga juhtum, mille korral lisandusid ühinenud pankade juhtkondade ja omanike vastuolud ja kemplemine võimu pärast.

Eesti Panga tööd segava tegurina võiks nimetada ka mitmete panga nõukogu liikmete aktiivset sukeldumist poliitilisse ellu, kahe jumala teenimine reeglina head villa ei kanna. Ka siin võib viidata Maapanga juhtumile, mille korral keskpanga sekkumine pangas toimuvasse jäi poliitilise surve tõttu lootusetult hiljaks. Soovida jättis pangajärelevalve toimimise efektiivsus ja tegutsemise otstarbekus.

Teiseks, Eesti pangajuhtide noorus ja sellest tulenev riskivalmidus. Kiirelt arenevat kommertspangandust asusid juhtima aktiivsed noored, kes olid kas äsja kõrgkooli lõpetanud või alles nühkisid koolipinki.

See oli normaalne, kogemustega pangajuhte polnud võtta ja veel hullemad tulemused ilmnesid, kui uusi panku asusid juhtima endised «spetsialistid» (viidakem TKP-le, Sotsiaalpangale, NoWe Pangale jt kadunukestele). Ega ole midagi ette heita noorte pangajuhtide asjatundlikkusele ja kompetentsusele, sest valdav osa neist on läbinud mitmeid koolituskursusi ning praktiseerinud ka välismaal.

Ent noortele on omane suurem riskivalmidus, puudus tasakaalustav pikaajalises raskes pangatöös karastunud ja riskijuhtimise kogemusega konservatiivsema vanema põlvkonna tugi ja kaadrivahetuse normaalne pikaajaline protsess, pidurdus ka uute ideede juurdevool, sest pea kõik tipp- ja keskastmejuhtide kohad olid hõivatud noorte poolt.

Edu oli kiire, sest börsil oli buum, kiirenes odava välisraha sissevool, intressimäärad langesid ning negatiivse tähtajavahe hoidmise tõttu pankade kasumid üha suurenesid. Ajaviiteajakirjade klantspiltidel hakkasid teiste «prominentide» kõrval üha rohkem silma ka rahvasuus hellitlevalt pintsaklipslasteks kutsutud edukad ja enesekindlad pankurid.

Kui majanduskeskkond muutus, oli pill lõhki -- senised plussid (nt väärtpaberi- ja laenuportfelli ülemäärane paisutamine, negatiivne tähtajavahe, orienteerumine Venemaa turule) said miinusteks ja suurte kasumite asemel hakkasid pangad genereerima sama suuri kahjumeid. Naljakas on kuulda viiteid ootamatutele muutustele majanduskeskkonnas -- mitmesugused finantsjuhtimise riskid ilmnevadki ootamatute muutuste korral, vastupidisel juhul elaksime riskivabas lollikindlas maailmas, kus kõik on ette ennustatav.

Taoliste ootamatute muutustega tuleb lihtsalt arvestada ja kohaldada vastavaid riskimajandamise meetmeid. Põhitõde on ju kõikidele pankuritele hästi teada: suuremate kasumiootustega kaasnevad alati suuremad riskid.