Viinaga Euroopasse

Kas nüüd just kohe viina endaga, mida niigi kõikvõimalike ujuvvahendite ja lennuaparaatidega üle mere liigub, aga vastse alkoholiseadusega kindlasti, mille euroopalikkus avaldub kui mitte muus, siis vähemalt piirituse jaemüügi keelustamises Eestimaal. Mis parata, eks igal asjal ole oma hind.

Kahjuks ei piirdunud see kauatehtud ning riigikogu poolt ülepeakaela vastu võetud seadus üksnes reveranssi-

dega Euroopale. Juhtus nii, et sellesse sattus asju, mis on võrreldavad paremal juhul 1992.-1993. aastasse jäänud möödalaskmistega seadusloomes.

Pretsedendiks on kas või see, et edaspidi hakkab 1 protsent alkoholiaktsiisist minema majandusministri otsekäsutusse -- nimelt «järelevalve korras võetud proovide analüüsimiseks ja äravõetud ning erikonfis-

keeritud alkoholiga sooritatavate toimingute teostamiseks» (§ 42). Teisiti öeldes on Eesti jõudnud lõpuks nii kaugele, kus riigieelarve raha hakatakse normatiivselt ette jagama ühe või teise ministri igapäevatöödeks. Omamoodi «saavutuseks» on sularaha-krooni kehtetuks kuulutamine alkoholi hulgikaubanduses. Juriidilisele poolele võib seevastu kanda kohtutele tehtavate ettekirjutuste seaduseks hääletamise vähema kui 51 häälega.

Teatavasti võrdsustab alkoholiseadus tulenevalt alkoholi soetamise definitsioonist lihtkodanikust jaeostja hulgiostjaga. Sellest poleks midagi, kui seaduse § 21 ei eeldaks hulgi- ja jaeostjalt võrdset kvalifikatsiooni alkoholi «soetamisel». Need nõuded peituvad nimelt esimesel pilgul tagasihoidlikuna tunduvas sõnastuses, mis kõlab järgmiselt:: «Tootjapoolse partii tähistuseta (partii number või tootmise kuupäev) alkoholi sissevedu, väljavedu, hulgimüük, jaemüük ja soetamine on keelatud.»

Nõuda seadusega jaeostjalt poes igalt pudelilt, purgilt või pakilt tootjapoolse partii tähistuse otsimist, mille olemasolu pole seejuures kaugeltki pakutava kauba ehtsuse tunnistuseks, on pehmelt öeldes absurdne.

Täpselt samamoodi, nagu ei tee numbri olemasolu valerahal seda õigeks rahaks, ei muuda mingi taevast võetud number salaviina tavatarbija jaoks ausaks viinaks. (See, et tootjapoolse partii tähistuse võltsimine on kogu alkoholi probleemistiku juures kõige lihtsam asi, on iseküsimus.)

Tavatarbijast jaeostja poolt tootjapoolse partii tähistuse olemasolu kontrollimata jätmine isegi siidri ostmisel tähistab seaduserikkumist. Tavatarbija tavatarbijaks. Hullem on see, et seni pole ükski alkoholiseadusele «rohelist» näidanud riigikogu liige vaevunud Toompea puhvetis enne 4 cl või pudeli õlle «soetamist» taaralt partii tähistust otsima. Tõsi, president pole seadust ju veel välja kuulutanud.

Asja kogu kurbloolisus seisneb siin aga hoopiski selles, et 99,9 protsenti tavatarbijaist pole suutelised ka parima tahtmise ja ülima seaduskuulekuse juures leidma igalt alkoholipudelilt seadusega nõutavat partii tähistust. Järelikult tuleks edaspidi hakata korraldama erilisi kvalifikatsiooni tõstmise kursusi, mille lõpetamise järel antakse igaühele vastav tunnistus, mida seaduse enda loogika kohaselt hakataks nimetama alkoholi soetamise tegevusloaks.

Enesestmõistetavalt tuleks seejärel sisse seada alkoholi jaeostjate riiklik register. Nii võib, ainult kas see on ikka mõistlik. Ehk teisiti öeldes, selle asemel, et kaitsta heauskset tarbijat, pannakse ta hoopis vastutama. Seda võrdselt alkoholikaubandusele spetsialiseerunud ettevõtjatega.

On raske ette kujutada, millise sunni või hirmuga paneb Eesti riik tädi tänavalt otsima poes 1,2protsendilise alkoholisisaldusega siidri pudelilt tootjapoolset partii tähistust või siis seda, et edaspidi tuleb restoranis hakata kangeid alkohoolseid jooke serveerima üksnes pudeli kaupa.