Viimase kuu kõige olulisem teema tundub olevat side. Ma ei mõtle seejuures sugugi seda, et kusagil toimus mingi telemess -- olen küll ühelt sõbralt kuulnud vabandust, et ta ei jõudnud minu probleemiga tegeleda, sest oli telemessil, aga see on ka kõik, mis lubab mul oletada, et keegi tuttavatest seal käis.
Tegelikut tahaks kiires korras kommenteerida kolme sidenähtust, millega olen kokku puutunud. Kahega neist kaasnevad komplimendid riikliku monopoli ehk Eesti Telefoni (ET) kapsaaeda.
Kui sul on võimalus ühendada oma GSM arvuti külge ja on tellitud EMT datateenus (liitumismaksuga, aga see-eest kuumaksuta teenus), võid lasta arvutil valida numbri 1444 ja umbes 5--8 s pärast on sul võrguühendus püsti ning minutihind soodsam kui tavalise kõne puhul (ma küll sooviks, et see oleks veel madalam, aga eks igal heal ole ka oma hind). Tõsi, GSMi datateenus tähendab maksimaalkiirust 9600 b/s, aga elektronposti vahetuseks ja muuks asjalikuks tööks on see igati piisav.
Varem helistasin vajadusel lihtsalt GSMilt oma internetiteenuse pakkuja tavatelefoni numbrile, side loomine võttis pool minutit kuni minuti ja maksis kah tavalise telefonikõne hinna.
Olin rahul, sest võisin niimoodi hommikul kirjutatud jutu tööle meilida ja ei pidanud sülearvutit tööle kaasa lohistama -- aga igal heal on oma vead. Kolmandal päeval tulid vargapoisid ja viisid koju jäetud laptop'i ära.
Püsiühenduse hankisin loomulikult kontori tarbeks, aga igal juhul on see plusspunkt Eesti Telefonile, sest juba nädal pärast lepingu sõlmimist minu internetiteenuse pakkujaga olid liinid meile lähimas ET ühenduskapis valmis. Sealt edasi kolmandale korrusele toomine võttis ühel erafirmal aga üle kuu, see oli löök suunast, mida ma ei osanud kaitsta. Järgmine mure, millega siiani pean maadlema, on selle kiire ühenduse kasutamine -- nimelt pean ma alati üle helistama, kui olen mõne faili kellelegi saatnud, et saaja saaks selle ruudulisse kaustikusse tööde nimekirja üles märkida.
Tellisin (eksperimendi huvides mitte oma nimele) kodu-ISDNi. Möödus umbes nädal, kui paluti lepingut sõlmima. Seejärel umbes kahe nädala pärast kruvisid kaablikutid võrguterminaali mulle seinale. Tõsi küll, soodustava tegurina olin ma ISDNi jaoks sobilikus piirkonnas ja minu majani oli just jõudnud ka uus telefonikaabel, aga eeltingimused on ju loomulikud.
Olin veendunud, et pean üles soojendama vanu tutvusi või pikalt paberitega jahmerdama, aga alates teenindusbüroo järjekorra-automaadist kuni montöörideni käis kõik kui kellavärk. Nii et teine plusspunkt Eesti Telefonile. Nüüd tuleb vaid üle saada tõsiasjast, et ISDNi seadmed maksavad palju, aga õnneks on karbi küljes ka kaks pesa tavaliste telefonide jaoks.
Autor: Peeter Marvet