Sarnet ootab juhust ja närvipinget

Kuus keskmiselt 15 000 krooni teeniv erastamisagentuuri juht küll loeb aeg-ajalt mõnda ajalehes ilmuvat töökuulutust, aga teeb seda automaatselt, mõtlemata sellele, et võiks ise kuhugi kandideerida. «Mõnes mõttes puudub mul hea stiimul,» ütleb Sarnet.

Tal on raske ette kujutada, et senisest tööst midagi raskemat võiks leiduda ja mõnel uuel töökohal huvitavam võiks olla. «Minus on pessimism mõne uue töökoha suhtes ja ega ma eriti suure vaimustusega ei mõtle sellele, kuhu edasi minna,» räägib Sarnet.

Riigiametid, mida paljud peaksid Sarneti ametikäigu normaalseks jätkuks, teda kuigivõrd ei ahvatle. «Mul on natuke liiga palju informatsiooni nende ametite töö sisu kohta. Ma tean, mida iga ametnik, sealhulgas riigikogu liige, minister, riigikontrolör, teeb, ja ma arvan, et need ei ole minu suhtes täiendavad,» ütleb Sarnet ilmel, mis ei lase äsjaöeldus kahelda.

Riigikogu liige Ignar Fjuk on aastaid erastamisagentuuri nõukogus Sarnetiga kõrvuti istunud. Sama palju aastaid on ta ka Sarnetit vähem või rohkem siunanud.

Sarnetit aga ei häiri vähimalgi määral ei Fjuk ega teised siunajad. Agentuuri juht on endale selgeks teinud, et vaenlane ei tohi olla mingi konkreetne isik.

«Võidelda tuleb kellegi tegudega, mitte isiku endaga, muidu kõrbed kiiresti läbi,« räägib Sarnet.

Varasemates intervjuudes on Sarnet mõista andnud, et teab oma hinda ja oskab endale õiget tasu välja nõuda. Agentuuri juhtima asudes ei pidanud ta paljuks küsida tollasest peaministrist suuremat palka.

Samas jätab Sarnet mulje, et raha enda pärast ei tee ta midagi. «Selge on see, et ükskõik kui palju sul raha ka poleks, kõik kulub nagunii ära. Seetõttu ei ole tähtis, kas ma teenin 15 000, 30 000 või 40 000 krooni,» tunnistab Sarnet.

Sarnet lisab veel, et mingi vara, näiteks kinnisvara ostmine teda eriti ei ahvatle. «Mulle istub usklike filosoofia, et me elame kõik hotellis, ainult sissekirjutamise aeg on erinev. Kas peaks selle hotelli eest igavesti ette ära maksma, on omaette küsimus,» poetab ta järjekordse mõttetera.

Kogu jutust Sarnetiga selgub, et ta ei soovi mingit ettemääratust. Hetkel rahuldab teda teadmine, et märtsis on ta puhkusel. Mis tuleb hiljem, see tuleb hiljem.

Autor: Raul Ranne