Sarnet ootab juhust ja närvipinget

Kuus keskmiselt 15 000 krooni teeniv erastamisagentuuri juht küll loeb aeg-ajalt mõnda ajalehes ilmuvat töökuulutust, aga teeb seda automaatselt, mõtlemata sellele, et võiks ise kuhugi kandideerida. «Mõnes mõttes puudub mul hea stiimul,» ütleb Sarnet.

Tal on raske ette kujutada, et senisest tööst midagi raskemat võiks leiduda ja mõnel uuel töökohal huvitavam võiks olla. «Minus on pessimism mõne uue töökoha suhtes ja ega ma eriti suure vaimustusega ei mõtle sellele, kuhu edasi minna,» räägib Sarnet.

Riigiametid, mida paljud peaksid Sarneti ametikäigu normaalseks jätkuks, teda kuigivõrd ei ahvatle. «Mul on natuke liiga palju informatsiooni nende ametite töö sisu kohta. Ma tean, mida iga ametnik, sealhulgas riigikogu liige, minister, riigikontrolör, teeb, ja ma arvan, et need ei ole minu suhtes täiendavad,» ütleb Sarnet ilmel, mis ei lase äsjaöeldus kahelda.

Poolenisti muiates mainib ta, et peaministri, välisministri või riigikogu juhi koht ei ahvatleks teda muidu kui ainult seepärast, et need näeksid CVsse kirjutatuna head välja ja oleksid vaheastmeks millegi muu tegemisel.

Sarnet püüab kõigiti näidata, et karjäär ja püüdmine asja enda pärast ei ole temale kõige tähtsam. «Muidugi peab kasvõi näiteks perekonna jaoks püüdma, aga püüdma ei peaks liiga palju,» räägib Sarnet. «Ajalugu on näidanud, et järgmine või ülejärgmine põlvkond selle igal juhul ära nullib, mida ma püüan,« lisab ta mõttekõigu, millele ei oska vastu vaielda.

Sarnet on läbi elu juhindunud teadmisest, et inimese saatus on kõige enam kinni inimese enda võimetes ja juhuses ning püüdlusi ei maksa eriti suurena näidata. «Sihikindel püüdmine on mõnes mõttes aja raiskamine,» võtab ta oma kreedo kokku.

Erastamisagentuuri juhi sõnul on otstarbekas pidevalt ennast täiendada ja õppida. «Pead toime tulema seal koha peal, kuhu sa parasjagu satud, ja selleks peavad võimed olema,» lausub ta elutargalt.

Sarnet on alati rõhutanud, et tseremooniad on talle vastikud. Käia kusagil vastuvõtul, esineda piduliku kõnega või olla lihtsalt mingil pidustusel on temale piin ja sellistest asjadest püüab ta hoiduda. Tseremooniatest kõnelemisel võtab Saksa erastamisideoloogi dr Herbert Shmidti lemmiklaps mugavaima poosi, mida ühes kontoritugitoolis võtta saab.

Sarnet on inimene, kellele erinevalt paljudest teistest meeldib närvipinge. See on stiimul, ilma milleta ta ei teeks ilmselt midagi. Vähemalt nii ta ütleb.

Nii enesepiinajalikult kui see ka ei kõla, on Sarnet rahul, et tal on märkimisväärne hulk vaenlasi. «Kui mõni vaenlane midagi vaidlustab või tuleb mingi kriitikaga välja, on mul kohe mõneks ajaks töötegemise tahtmine olemas,» teatab ta rahumeelsel ilmel.

Paratamatult kipun talle ette lugema ärimehi-poliitikuid, kes on kunagi Sarnetit suurima vaenlasena esitanud. Pole olnud uut valitsust, kes millegipärast esimese ettevõtmisena ei tahaks Sarnetit erastamisagentuuri kohalt lahti kangutada.

Riigikogu liige Ignar Fjuk on aastaid erastamisagentuuri nõukogus Sarnetiga kõrvuti istunud. Sama palju aastaid on ta ka Sarnetit vähem või rohkem siunanud.

Sarnetit aga ei häiri vähimalgi määral ei Fjuk ega teised siunajad. Agentuuri juht on endale selgeks teinud, et vaenlane ei tohi olla mingi konkreetne isik.

«Võidelda tuleb kellegi tegudega, mitte isiku endaga, muidu kõrbed kiiresti läbi,« räägib Sarnet.

Varasemates intervjuudes on Sarnet mõista andnud, et teab oma hinda ja oskab endale õiget tasu välja nõuda. Agentuuri juhtima asudes ei pidanud ta paljuks küsida tollasest peaministrist suuremat palka.

Samas jätab Sarnet mulje, et raha enda pärast ei tee ta midagi. «Selge on see, et ükskõik kui palju sul raha ka poleks, kõik kulub nagunii ära. Seetõttu ei ole tähtis, kas ma teenin 15 000, 30 000 või 40 000 krooni,» tunnistab Sarnet.

Sarnet lisab veel, et mingi vara, näiteks kinnisvara ostmine teda eriti ei ahvatle. «Mulle istub usklike filosoofia, et me elame kõik hotellis, ainult sissekirjutamise aeg on erinev. Kas peaks selle hotelli eest igavesti ette ära maksma, on omaette küsimus,» poetab ta järjekordse mõttetera.

Kogu jutust Sarnetiga selgub, et ta ei soovi mingit ettemääratust. Hetkel rahuldab teda teadmine, et märtsis on ta puhkusel. Mis tuleb hiljem, see tuleb hiljem.

Autor: Raul Ranne