Riik ei peaks eksporti tagama

Teine võimalus: eksportöörid peavad kindlustuspoliisi eest midagi ka maksma, mis on sisuliselt kindlustuspreemia. Sellisel juhul ei saa aru, miks tuleks edendada riiklikku kindlustust ja mitte tavalist, juba olemasolevat kindlustust. Võib-olla on asi selles, et kõikidelt eksportööridelt kavatsetakse teatud summa, tõsi küll, üldise hüvangu nimel, jõuga ära võtta. On kohustuslik liikluskindlustus ja tuleb kohustuslik ekspordikindlustus. Näiliselt muutub Eesti tulevik üha kindlustatumaks.

Kolmas võimalus. Kui ettevõtja ei usalda oma partnerit, läheb ta panka ja avab akreditiivi. Laias maailmas on just selleks otstarbeks välja töötatud keerukas süsteem, mis on suures osas meiegi pankades juurutatud. Suhtlemine ettevõtjate vahel, juhul kui see on häiritud, läheb üle suhtlemiseks pankade vahel. Toimib tööjaotus: ettevõtjad pühenduvad oma põhitööle ja pangad oma põhitööle, raha liikumisele. Vaevalt et selles osas midagi paremat leiutada õnnestub.

Riigikogu võttis teisipäeval ekspordi garanteerimise eelnõu vastu. Mis seal's ikka, märk on maha pandud. Väga hea oleks, kui riik ei jääks eksporti edendama ainult seestpoolt, osaliselt eelarvet ümber jagades, vaid tegutseks kogu aeg aktiivselt ka väljaspool. Siis hakkab eksport edenema ja väliskaubanduse puudujääk veelgi jõudsamalt vähenema.

Autor: Mati Feldmann