Jüri Mõis • 3 märts 1999

Vajame kiiret majanduskasvu

Kõige kõrgema elatustasemega endisest Nõukogude Liidu vabariigist Eestist saab suure tõenäosusega varsti Euroopa Liidu (EL) kõige vaesem vabariik Eesti.

Mahajäämus on päris suur, sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järgi arvestades oleme euroliidu keskmisest umbes seitse korda kehvemad. Nüüd oleme asunud tagaajaja rolli ja peamegi selles olema, et Euroopasse tõeliselt jõuda.

Niisuguselt taustalt püstitas Isamaaliit oma majanduspoliitika eesmärgiks 10protsendilise majanduskasvu aastas, mida on üllatuslikult peetud liiga optimistlikuks, vaata et võimatukski. Teiste riikide kogemus kinnitab, et midagi võimatut siin küll ei ole.

Korea ja Singapuri 30 aasta keskmine majanduskasv on olnud üle 8 protsendi. Seejuures algaastatel oli ka pikemaid perioode, mil kasv ei langenud ühelgi aastal alla 10 protsendi. Euroopa tiiger Iirimaa on viimasel neljal aastal saanud kasvuvahemikuks 7,5--10,5 protsenti.

Miks ei peaks selline tempo olema jõukohane meile! Eriti veel olukorras, kus Euroopa lähiriikidega läbikäimise tihendamine ühtlustab taset niikuinii ja on kindlasti soodustavaks teguriks.

Mulle on jäänud vahel niisugune tunne, et Eesti rahvast justkui hirmutatakse aastaga 1997, kui meiegi majandus kasvas 11,4 protsenti. Huvitav tõesti, kas oleksime olnud õnnelikumad, kui korralikku kasvuaastat polekski olnud ja oleksime kasvanud «rahulikult», nagu näiteks Leedu? Eesti majanduses on olnud küll veidi rohkem turbulentsi kui Leedus, kuid võrdselt alustanutena oleme tänaseks saavutanud juba neljandiku võrra suurema SKT inimese kohta. Minu arvamusel on leedukatel põhjust eestlaste elujärge kadestada, mitte vastupidi.

Põhjalikumalt peaksime hoopis mõtlema, miks me ei suutnud jätkata samas tempos eelmisel aastal. Muidugi oli oma osa Aasia ja Venemaa kriisil, kuid Euroopa analüütikud osutavad ka sisemistele põhjustele, mis kasvu pidurdasid.

Kõige selgemalt on välja toodud maareformi aeglane läbiviimine ja riigiaparaadi vähene administratiivne võimekus. Ja minu arvates kadus vahepeal ka usk, et võime olla edukad. Palju sõltub meist endist ja usust endisse. Inimkond ei saanud õppida lendama enne, kui hakkas sellesse uskuma. Meil on aga eeskujud lausa kõrval, nii et inimkonna lendama õpetamisest on 10protsendiline majanduskasv palju kergem ülesanne.

Neli Eesti suuremat ettevõtjate organisatsiooni -- kaubandus- ja tööstuskoda, väikeettevõtete assotsiatsioon, suurettevõtete assotsiatsioon ja tööandjate keskliit -- saatsid aasta algul kõikidele poliitilistele ringkondadele märgukirja. Selles väljendatakse seisukohta, et Eesti ühiskonna ette kerkinud sotsiaalsed jm probleemid on lahendatavad vähemalt 10protsendilise aasta majanduskasvu puhul. «Oleme veendunud, et selline kasv on võimalik ja see ei sõltu olulisel määral väiksematest maailmamajanduse kõikumistest,» märgitakse kirjas.

Isamaaliit lubab ettevõtjatele, et just sellises vaimus hakkame majanduspoliitikat ellu viima. Keskendume kasvu saavutamisele.

Et suurem kiirus kätkeb alati ka suuremat riski, on tõsiasi, kuid me ei peaks paaniliselt kartma võimalikke tagasilööke ja langusaastaid. Neid juhtub niikuinii. Aeglasem kasv ei vii meid eesmärgile.

Kõikidele, kes kahtlevad kiire kasvu vajalikkuses, tahaks anda ühe väikese matemaatikaülesande. Mitu aastat kulub Eestil Euroopa Liidu keskmisele tasemele jõudmiseks tingimusel, et Eesti majanduskasv on 10 protsenti ja euroliidus 3 protsenti aastas? Õige vastus on 30 aastat. Nii hästi meil küll võib-olla ei lähe, aga kui hakkame korralikku kasvu ise kartma juba eesmärkide seadmisel, siis ei näe õitsvat Eestimaad isegi mitte meie lapselapselapsed.

Hetkel kuum