Hõiskamiseks puudub põhjus

Valimised ja suur ootamine on nüüd läbi ning muidu tähtsusetu algarv 53 on uue tähenduse saanud koolijütsilegi. Ühinenud opositsiooni kohtade hulk riigikogus peaks sümboliseerima ja kaitsma edumeelsete mõtete jätkumist Eesti Vabariigis ning kindlustama, et Eesti asub tööealise põlvkonna baasil uut väärtust valmistama, mitte juba loodud piskut laiali jagama.

Ilusad sõnad. Kangesti tahaks loota, et nüüdsest hakkavad Eesti poliitikud varem kokku lepitud lubadustest kinni pidama ja järgnevad neli aastat enamusvalitsust viib Eesti majanduse uude tõusulainesse.

Tegelikkus nii roosiline ei tule. Isegi juhul, kui ükski 53st poliitikust erakonnadistsipliini ei riku ja vastasleeri ei lähe.

Kehtestatakse kaitsetollid euroliidust välja jäävate riikide suhtes, maksukoormus ei alane, sh ka olulisemad aktsiisid, ning riigivalitsemiskulude ja riigiaparaadi vähendamisest ei tule samuti midagi välja.

Võib-olla vähendatakse või kaotatakse ettevõtte tulumaks. Vahest asub peaministriks pürgiv Mart Laar esimese hooga täitma ka oma valimiseelset ähvardust -- vajadusel pensione alandada. Vaevalt aga, et see õnnestub. Reaktsioon pensionide vähendamisele oleks hullem kui õllehinna tõstmisele.

Valitsus, kus konservatiivide kõrval istuvad nii liberaalid kui ametiühingud, võib üksmeelselt tööd teha vaid ähvardava vaenlase olemasolul, kelleks siis praegu on Keskerakond. Sellest hoolimata ei tasu oodata üheksakümnendate alguse liberaalse majanduspoliitika jätkumist, sest võimul püsimiseks peab Reformierakond tegema päris olulisi kompromisse.

Tänases lehes on vaadeldud tugevate ametiühingute pärssivat mõju riigile Soome näitel. Ametiühingute esindatus Eesti valitsuses saab praegu moodustatava valitsuskoalitsiooni püsimisel oluliseks majanduskasvu piduriks ja peamiseks lahkhelide põhjuseks.

Tugeva töölisliikumise ainsaks eeliseks on läbirääkimiste partneri olemasolu Põhjamaade ametivendade boikotimõtete tõrjumiseks. Siseriiklikult toovad ametiühingud teatud tingimustel head vaid jõukas ühiskonnas ja sedagi mitte kõigile ja sugugi mitte pikaajalises perspektiivis (kui ehk välja arvata ametiühingute surve omanikule, et ta investeeriks teenitud kasumi ettevõttesse tagasi, mitte ei võtaks seda firmast välja).

Aasta-paari pärast tõdeme üllatusega, et riigikogu ja valitsus viivad ellu poliitikat, mis kirjade järgi peaks olema justkui suunatud konkurentsivõimelise ettevõtluse tekitamiseks, kuid tegelikult kujutab endast püüdlemist nii tugeva majanduse, tugeva riigiaparaadi, tugeva sotsiaalabi kui ka tugeva põllumajanduse poole.

Seega nagu kõike ja sisuliselt mitte midagi eriti. Presidendi üleskutse luua Eesti oma kaubamärk, oma Nokia, jääb õhku rippuma.

Kompromissiotsingutel, mille ainus eesmärk on Keskerakonna tümitamine, soostuvad võimul püsida soovivad Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad mööda vaatama nendest valimislubadustest, mis omavahel ei kattu, seega enamikust.

Oleks loomulik, kui järgmisteks valimisteks on Reformierakond Isamaaliiduga ühinenud. Sugugi võimatu pole, et uude parempoolsesse erakonda tuleb ka osa Mõõdukate ja Koonderakonna juhtidest.

See nii loogiline skeem aga ei pruugi tõeks osutuda, kui praegu veel võidujoovastuses valitsusläbirääkimistesse laskunud poliitikud oma igapäevast tööd tegema hakkavad. Traditsiooniliselt kipub siis üks suur siht silme eest kaduma ja kogu energia läheb pisiasjade üle vaidlemisele ning kitsaste huvigruppide huvide esindamisele, mis lõpeb uue valitsusega enne järgmisi valimisi. Ning ring hakkab otsast peale.

Hetkel kuum