Omavalitsus -- ohutu süüline

Uue valitsuse esimesed päevad on algusest peale probleemiderohked. Eelmise valitsuse ülioptimistlik eelarve oma rohke maksutuluga ei taha täituda ning nii ongi valitsus asunud otsima lahendeid. Hämmastav on seejuures, et valitsus on valmis kohe lusika nurka viskama ja negatiivset eelarvemuudatust vastu võtma. Loomulikum oleks analüüsida maksulaekumiste vähenemise põhjuseid ja lappida süsteemi.

Kuna eriti suured on vaeglaekumised käibemaksu ja aktsiisimaksude osas, oleks siit alustada viimane aeg. Paljudes maakohtades ja väikelinnades lämmatab varimajandus ausa kaubanduse. Näiteid võivad tuua tarbijate ühistud, kuid Tallinnaski pole olukord parem: mitu kauplust Lasnamäel on hingusele läinud just konkurentsis vaba(vari)kaubandusega.

Kuna aga selle majandussfääri tegevusse sekkumine on tervistkahjustav, on maksuamet leidnud ohutuma süülise -- kohalikud omavalitsused. Avastati, et kohalikud omavalitsused ei maksa käibemaksu.

Maksustamise ja raamatupidamise seisukohalt on avalik-õiguslik isik (sh ka kohalik omavalitsus) Eestis tõeline peavalu, sest seadused on omavahel vastuolus ning rahandusministeeriumi osakonnad jagavad juhendeid nagu jumal juhatab. Vähemalt riigikogu rahanduskomisjoni eelmine koosseis eesotsas haridus- ja omavalitsustegelase Olev Rajuga käis sellest kaarega mööda.

Reeglina kohalik omavalitsus kaubandusega ei tegele ja enamik tema teenuseid kuulub nn maksuvabade hulka. Huvitavaks läheb probleem, kui ta peaks näiteks erastamise käigus müüma või rentima vara enam kui 250 000 kr eest -- siis satub ta kohe maksukohustuslaste hulka. Kuid see tähendaks ka, et tal oleks õigus saada käibemaks ostudelt tagasi ning kuna ostud ületavad realisatsiooni sadu kordi, tähendab see olulist finantssüsti riigieelarvest tagasimakstava käibemaksu näol. Jääb vaid imestada, miks nii vähesed omavalitsused seda võimalust on kasutanud.

Kui lähtuda ELi 6. lisanduva väärtuse maksu (LVM) direktiivist ja eriti selle 13. artiklist, ei ole kohalikud omavalitsused reeglina käibemaksukohustuslased, v.a selliste teenuste realisatsiooni puhul, mis konkureerib eraettevõtlusega ja võib nii moonutada konkurentsi. Eesti käibemaksu seaduse paragrahvides 5 ja 14 on läbiv põhimõte, et väljast laekunud ja investeeringuteks suunatavate vahendite arvel hangitud kaupu ja teenuseid ei koormata käibemaksuga, kui aga on koormatud, siis see tagastatakse. Kuna avalik-õiguslik isik on osa riigist ja igasugused investeeringud teenivad ühiskondlikke huve, oleks nende käibemaksuga koormamise nõue absurdne.

Kuid kuidas muutub olukord, kui omavalitsus edastab talle laekunud summa (RIPist, välisabist, laenust jm) talle kuuluvale äriühingule? Seda saab kanda üle finantstoetusena või investeerida põhikapitali. Esimene variant on rumal, sest see ei kajastu omavalitsuse varanduslikus seisus, v.a juhul, kui see on taotluslik, sest nii on võimalik ettevõte täis sööta ja siis odavalt ärastada. Vahendite investeerimisel ettevõtte põhikapitali omavalitsuse rikkus väärtpaberite näol suureneb. Summa ise läheb ringlusse tavalises korras: ettevõte ostab ja müüb ning vastavalt ka tasub ja saab käibemaksu tagasi.

Kui maksuamet nimetab sellist vahendite üleandmist maksupettuseks, kõlab see sama absurdselt kui ühe Rootsi ametiühingutegelase mõte, et Eesti laevandusega tegelevate äriühingute omanike seas ei tohi olla väliskapitali. Omavalitsustele surus selle loogika peale riik, kui ta äriseadustikuga likvideeris munitsipaalettevõtted ja asutas äriühingud, mille tegevuses pole tähtis, kellele nad kuuluvad.

Kohalik omavalitsus ei tegele ärilise majandustegevusega, selleks on loodud äriühingud, kes teostavad kaupade ja teenuste müüki tulu saamise eesmärgil tavapärases korras, sõltumata omandivormist.

Autor: Paul Tammert