Aune Past • 29 aprill 1999

Kodune puhkus rahustab närve

Kevadine päike sunnib toast välja ning jää mineku ja lume sulamise ajal on Eesti kosed ja joad tõeline vaatamisväärsus.

Meie esimeseks sihtkohaks võetud suurvee imetlemise paik Keila-Joa on kaartide järgi kergesti üles leitav. Silte kohapeal väljas pole, ent Interneti teave ütleb, et kevaditi on veeäärsed parklad autodest umbes. Nii see täpselt ongi. Kus palju autosid koos, seal on ka suurvesi, inimesed ning prügi.

Ringi liikudes hakkab lõpuks kogu mustus häirima ning irooniliselt muiates tundub, et saasta loobitakse laiali suisa kodanikualgatuse korras.

Informatiivne on parklasse seatud pargiplaan. Südant soojendavad markeriga mitmes keeles lisatud praktilised näpunäited ning hoiatussõnad, mis keelavad väärtuslikke asju autosse jätmast.

Rohkem eestikeelseid viitasid ega selgitavaid kaarte pole. Venekeelsed ja lakoonilised laused viivad juga imetlema läinud eestlase tagasi aegadesse, mil Keila-Joa oli militaristide peatuspaik.

Plaanist järgmine vaatamisväärsus on rippsild. Armunud eestimaalased on pika keti külge oma igavese ühtekuuluvuse märgiks kinnitanud tabalukud. Nimed ilusasti peal. Ikka Aleksandr ja Vera, Konstantin ja Natasha.

Tsaar Nikolai II-lt laenuks saadud miljoni kuldrubla eest rajatud lossist on säilinud niipalju küll, et uusgooti stiili näidet saab näpuga näidata. Pilku püüdvad aknakaared on näited Eesti varasest historitsismist.

Läheduses peaks veel olema üks Eesti esimesi kiviktaimlaid, mille lossiomanik krahv Aleksander von Beckendorf siia kunagi rajada lasi. Kiviktaimlat me muidugi enam eest ei leia, kuid oma valdusi tagasi saanud vürst Volkonskite suguvõsa on paika mõneti ilusamaks muutnud. Pargialune on täis sinililli korjavaid paare ja suudlejaid.

Oleme harjunud mõttega, et vee lähedusse minnes tuleb kummikud jalga panna. Keegi võib ju kukkuda pisut sügavamale, kui plaanitud, ning siis tuleb väikese tööka kollektiiviga seda üht kaldale sikutada.

Mehed panevad kummikud jalga. Naised, olles tuvastanud, et rahvast on palju nagu suveteatri etendusel, eelistavad spordijalatseid. Pilt on romantiline, sest säärikuis naisterahvaid ei ole. Üsna pea selgub kummikumeeste ning siresäärte erinev seisund. Kui kummikutes mehed on ammu kõik kohad risti-põiki läbi rännanud ning juga mitmest küljest vaadanud, hüplevad naised ikka veel kivilt kivile.

Piknik pärast jalutuskäiku kulub marjaks. Piknikukorv ja säärikud on õnneks autos alles. Toidujäätmeid kokku korjates avastan, et kusagil pole prügikaste. Mõnesaja meetri kaugusel on küll pood, kuid prügikasti pole ka seal. Poeke on kaubast võrdlemisi tühi, müüakse Gindzmarauli punast veini ja jäätist, kuid söödavat kaupa on vähe.

Pärast pisikest pausi hakkame otsima läheduses asuvat Türisalu juga. Leiame vahutava veekogu kerge vaevaga üles samanimelise bussipeatuse juurest. Keila-Joale iseloomulikku suurust tal ei ole, kuid ometi on see muljetavaldav.

Kaarti uurides selgub, et Türisalu vaatamisväärsuseks on Türisalu pank. Vaatame mitme kilomeetri ulatuses igas võimalikus kohas merele. Lõpuks oletame, et ju siis mõni neist kõrgetest kohtadest ongi otsitav paik. Viitasid igatahes üleval ei ole.

Miks ühte kukkuvat vett koseks, teist joaks kutsutakse, jäigi selgusetuks. Sünoptikud ennustavad suurvee jätkumist, katsume järgmisel nädalavahetusel ka teisi jugasid vaatama minna.

Puhkepäev siinsamas, oma koduõues, on vapustavalt mõnus, meeldejääv ning elamusterohke.

Hetkel kuum