Aeg paadid vette lasta

«Inimesed, kes peavad auto tehnilist ülevaatust loomulikuks, arvavad tihtipeale, et paadiga võib niisama merele minna, ometi võib meri maanteest hoopis ohtlikum olla,» arvab veeteede ameti väikelaevade registri büroo juhataja Rein Promet.

Paatide ülevaatus toimub paadi asukoha järgi, registreeritakse aga alus omaniku elukohas. Seega ei pea Saaremaal paati omav tallinlane seda ülevaatamiseks pealinna tirima. Küll aga peavad ranna- või suvilaelanikud, kes oma paadi pärast veeskäiku lihtsalt kaldale tõmbavad, selle lähimasse sadamasse transportima.

Maardu külje alla asuva Saviranna küla põliselanik Andrus Haab (39) ütleb, et kõige rohkem teebki talle muret, kuidas oma 90 kilo kaaluv ja ligi viis meetrit pikk paat 25 kilomeetri kaugusele Neeme sadamasse viia. Kohustuslikku varustust koguneb nii palju, et see tuleks kummipaadiga järel vedada.

Ülevaatustasu oleneb paadi pikkusest ja vanusest. Tänavu on see mõnevõrra väiksem. Kui mullu tuli meetri pealt tasuda 25 krooni, siis nüüd üksnes 5 krooni. Kümne aasta vanune lahtine aerupaat pikkusega kuni viis meetrit läheb näiteks 25 krooni maksma. Mootorpaadi meetri peal tuleb tasuda 25 krooni, kinnise kaatri või jahi eest kaks korda enam.

Sõudepaadilt ei nõuta enam päästerõngast ega pürotehnikat. Suure kergendusena ei pea alla 7 meetri pikkuse ja valgel ajal sõitva sõudepaadi omanik enam juhieksamit sooritama. Ainukese lisatingimusena nõuavad ülevaatajad nüüd, et päästevestidel oleksid helkurribad.

Veeteede ameti väikelaevade osakonna juhataja Hans Nukki sõnul ostavad inimesed praegu paate hoolega ja sel suvel jõuab neid vee peale märksa enam kui aasta tagasi. Eriti palju on tänavu registreeritud kummipaate. Täpset arvu ei osanud ametnik praegu öelda, sest ülevaatus kestab 1. juulini.

Nukki sõnul takistab väikelaevanduse arengut korralike paadisadamate ja -sildade vähesus. Tallinna ümbruses võib neid kahe käe sõrmedel üles lugeda.

Tagasihoidliku kummipaadi võib osta paari tuhande krooniga, korralikum puu- või plastpaat maksab kaks kuni kümme tuhat krooni. Ühe võrgu püügiloa eest tuleb paadiomanikul kohalikus omavalitsuses välja käia sada krooni ja seda saavad taotleda ainult ranna püsielanikud.