Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui rahvuslikust kaubamärgist saab müüt
See on põhjustanud viimasel ajal Rootsi ajakirjanduses laialdast poleemikat ja pannud Svenssoneid küsima, kui palju vanadel headel Rootsi firmadel ja kaubamärkidel üldse enam Rootsiga pistmist on. Näiteks juba 1960. aastatel, kui välismaal reklaamiti Volvo autode vastupidavat Rootsi terast, oli see tegelikult Jaapani päritolu, sest Rootsi oma teras oli selleks liiga jäik. Niisugustel ettevõtetel, nagu Fritidsresor, Gustavsberg, Silja Line ja Volvo, mis meie arvates on üdini rootsilikud, on tegelikult osaline või täielik välisomanik. Omamoodi sümboolse punkti on asjale pannud Rootsi lipu «langemine» aprillis, kui Rootsi peamise liputootja Tivoxi ostsid ära soomlased.
Firmade minek väliskapitali kätte võttis hoogu 1993. aastal ja seda mitmel põhjusel. Esiteks kaotati Rootsi firmades piirangud välisomandile, teiseks soodustas ostmist Rootsi krooni nõrkus, kolmandaks oli ettevõtte tulumaks suhteliselt madal ja neljandaks kiirendas seda protsessi 1994. a novembris Rootsi valitsuse tehtud otsus astuda Euroopa Liitu. Vastavalt viimase aja ülemaailmsele arengule on põhiliseks firmade omanikeringi muutumise põhjuseks ettevõtete ühinemine. Sedamoodi on tekkinud Telia-Telenor, Stora-Enso, Astra-Zeneca, Merita-Nordbanken jt, millest osa viib Rootsi kõrgete maksude tõttu oma peakorterigi teise riiki.
1993. aastast peale on Rootsi firmasid välismaale müüdud enam kui 500, praegu müüakse aastas keskmiselt 110 firmat. Kui 1990. aastate algul töötas Rootsi eraettevõtluses hõivatud tööjõust 9% väliskapitalile kuuluvates firmades, siis nüüdseks on see protsent tõusnud 15ni. Svenssonid vaatavad murelikult pealt, kuidas viimase sajandi jooksul nende heaoluriigile aluse pannud paljudes mäe-, terase-, metsa- ja energiatööstuse ettevõtetes on aktsiate kontrollpakk nüüd brittide, austraallaste, norralaste, soomlaste jt käes.
Hinnangud firmade müügi ja välismaale kolimise kohta on vastandlikud. Rootsi kaubanduse uurimisinstituut (HUI) hoiatab, et see võib Rootsile maksma minna kuni 60 000 töökohta, eriti alltöövõtufirmades. Teiseks kahandab see kindlasti riigi maksubaasi. Et seda arengusuunda muuta, soovitab HUI valitsusel ergutada majanduskasvu, mida soodustaks maksude (kapitalimaks) alandamine või (omandimaks) kaotamine.
Valitsuse esindajad -- rahandusminister Bosse Ringholm, asemajandusminister Mona Sahlin -- nimetavad HUI prognoose ühekülgseks ega näe Rootsi firmade müügis välismaale erilist probleemi, tuues põhjenduseks, et sellega ei kaasne töökohtade kadumist. Neil on varuks ka vastutrump, sest nende andmetel kuulub Rootsi kapitalile välismaal 540 miljardi Eesti krooni eest rohkem vara kui väliskapitalile Rootsis.
Eelöeldu põhjal võib oletada, et kui eesti ajutöö tulemusena ükskord oma armas Nokia peaks sündima, siis pärast tuntuks saamist kolib selle peakorter tõenäoliselt kas Londonisse või Brüsselisse ja selle aktsiate kontrollpakk kuulub ilmselt Põhjala (Rootsi?) kapitalile. Sest niimoodi kipub nende oma Nokiatega tänapäeval minema.