Maris Lauri • 20 juuni 1999

Eesti majanduse väljavaated praegu

Kiiresti muutuvas majanduskeskkonnas on prognooside koostamine eriliselt keeruline, sest lisaks ajaloolise info kiirele vananemisele (rääkimata selle usaldusväärsusest) ilmnevad pidevalt mingid uued tegurid, mille olemasolu või mõjuulatust on raske ette näha. Lisaks veel välis?okid, mis siirderiike kipuvad valusamini tabama.

Just sellistest prognoosimiskaridest mööda pääsemiseks kohendatakse arvutuslike prognoosidega saadud tulemusi nn pehme informatsiooni alusel. Muidugi võib sellisel viisil sattuda ka valele teele, eriti kui asju põhjalikult läbi ei kaaluta või jäädakse esimese pähetulnud mõtteliini juurde. Nii näiteks ootasid lääne analüütikud, et pärast Vene finantskriisi puhkemist augustis kasvavad Balti riikide jooksevkonto puudujäägid järsult, sest ekspordivõimalus Venemaale ju kadus. Unustati nn teise ringi järelduste komplekt sissetulekute ja impordi vähenemisest.

Vaatamata sellele kasutatakse hinnangulisi parandusi pea üleüldiselt. Vahel ka kurjasti -- muutes pessimistlike väljavaadetega prognoose põhjendamatult optimistlikeks või vastupidi. Ka siin ei ole näidet vaja otsida kaugest minevikust -- selle aasta eelarve pidi poliitilise tellimuse tõttu saama ülioptimistliku majandusprognoosi ning sai. Erinevad ootused loovad ka optimistlikumad või pessimistlikumad prognoosid.

Millised võiksid olla praegused optimistlikud ja pessimistlikud väljavaated Eesti majanduse jaoks? Vaid ülioptimist suudab hetkel loota Venemaa majanduse kiiret kosumist ning ekspordi kasvu sinna, pessimist arvab, et asjad idanaabri juures lähevad veelgi halvemaks, realistil jääb üle loota, et ei lähe. Eestile olulisimal turul -- Lääne-Euroopas -- oodatakse üldiselt elavnemist. Pessimist osutab sellele, et ootused on olnud suured juba pea aasta, kuid erilisi märke paranemise kohta pole või on need äärmiselt tagasihoidlikud. Soome ja Rootsi majandusväljavaateid on üldiselt hinnatud muude EU maade omadest paremaks ning kuigi hiljuti tõsteti taas Soome majanduskasvu ootusi, räägitakse ka seal kasvavatest ohtudest. Seega võiks oodata, et välisnõudlus Eesti kaupade järele kasvab, kuid selle ulatuse ning saabumisaja osas võivad optimistid ja pessimistid jõuda üpris erinevatele tulemustele.

Sisenõudlus sõltub suuresti välisnõudlusest -- nii nagu Venemaale ekspordi drastiline vähenemine tõi kaasa tööpuuduse järsu kasvu ja sissetulekute kahanemise alles sel aastal, mitte kohe, on raske loota, et läänesuunalise ekspordi kasv kohe ja ulatuslikult sisenõudlusele positiivset mõju avaldab. Siit tuleneb ka, et maksulaekumiste kasvu osas ei saa olla optimist. Taas on võimalus hinnata välisnõudluse ülekandumise mõju sisenõudlusele ja maksutulude kasvu rohkem või vähem lootusrikkamast positsioonist.

Optimist võib muuseas loota, et eelmisest aastast paremad ilmad suurendavad oluliselt nii sise- kui ka välisturismi ning mõjuvad hästi suvekaupade ja -teenuste tarbimisele (jäätisest ja õllest vabaõhuüritusteni). Seega võivad mitmegi piirkonna sissetulekud tulla paremad eelmise aasta omast ning kuigi suhteliselt väikese osakaaluga kogu majanduses, võib nende mõju oluliseks osutuda. Pessimist ei usalda Eestimaa ilmu ning kahtlustab, et tagasihoidlike sissetulekuväljavaadetega inimesed hakkavad kulutama veel vähem kui praegu ning lõpuks loobuvad ka välisturistid Eestit külastamast.

Muidugi on veel muid valdkondi ja mõjureid, kus võib välja tuua nii optimistlikke kui ka pessimistlikke seisukohti. Korrektne lähenemine eeldab, et tegelik prognoos jääb kuskile kahe äärmuse vahele, olles mõnes mõttes konsensuslik.

Rahaliste plaanide -- ka riigieelarve -- koostamisel on mõistlik põhineda ennem pisut pessimistlikemal arengutel kui optimistlikemal, sest viimastel põhinemine võib kaasa tuua tõsisemaid tagajärgi kui esimestel. Lisaks on kulude piiramine keerulisem suurendamisest.

Hetkel kuum