Kanuutaja pääseb Soomaalt kuivana

Kanuumatka giid Indrek Hein on malevlaste kamandamise kanuumatkade juhtimise vastu vahetanud. Kuusekäära talu peremehel ja endisel metsavahil sebimist jätkub, sest kanuureis on soojade ilmadega muutumas selle suve üheks kuumimaks puhkamisvõimaluseks.

Esimene ebatavaline asi, mis Soomaa kõnepruugis kõrva hakkab, on see, et vahemaid mõõdetakse kahte moodi. Üheks peamiseks mõõtühikuks on jõgi. Jõge mööda saab sõita Pärnusse, kunagi sai sealt ka vett pidi Tartusse ja Peipsi äärde.

Matkade korraldaja Aivar Ruukel juhatab oma Saarisoo tallu, kus Soomaa kanuumatkad algavad või lõpevad: mööda jõge on sinna Aesoost 4 km ja Jõesuust 8 km. Maitsi on Saarisoo talu Tori--Kaansoo tee 13. kilomeetril.

Giid Indrek Hein, kes on soosügavustest saabunud eelmise turistide rühmaga räägib, kuidas ta üle jõe heinamaalt palke vedas -- maitsi oli vaja sõita üle poolesaja kilomeetri. Üle jõe aga palgid peaaegu paistsid.

Soomaale võib juba üks päev enne kanuumatka kohale minna, et ümbrusega omal jalal tutvuda. Ümberringi on Eesti kõige üksildasemad paigad, kümnete kilomeetrite ulatuses ei leidu hingelistki, välja arvatud metsloomad. Öördi raba ääres, mis on Soomaa üks kaugematest matkaradadest, võib istuda keset teed metsis, kes pole sellist looma nagu auto kunagi näinud.

Saarisoo talus saab valida mitme reisimarsruudi vahel, peremees Aivar Ruukel soovitab Kuusekäära--Saarisoo matka, mis on üks pikimatest ühepäevastest reisidest. Teele jääb kolm jõge: Kuusekääras alustatakse Raudna jõest, siis läheb sõit edasi Halliste jõel ja lõpeb Navestiga. Kes soovib, võib veel jätkata mööda Pärnu jõge.

Hommikul viib meid Navesti jõe äärest Aivar Ruukeli talu juurest kanuumatka alguspunkti päevinäinud buss. Enne on Ruukel seltskonnale selga andnud lillelised päästevestid, mis ümbermineku korral aitavad vee peal püsida. Buss sõidab mööda kruusateid kaua, kuni ühe talu õue keerab. Õuel on varakevadistest uudistest tuttav mees Indrek Hein, kes seekord ei laiuta käsi mitte veteväljade keskel. Tema majapidamine on juba veest kõrgemal lopsaka taimestikuga jõe kaldal.

«Kevadel käisid kanad ka laudas laudu mööda, vees sulistamisest õppisid nad kiiresti hoiduma, seletab endine metsavaht kevadisest üleujutusest pilte näidates.

Varakevadine parvetaja oli kindlasti väga üllatunud, nähes keset piiritut veevälja korraga silda, millel seisab auto. «Ei tahtnud oma autot vette likku jätta,» sõnab Indrek Hein autopildi juurde.

Istume seltskonnaga kolmekohalistesse kanuudesse, enne toob peremees oma lühikeste jalgadega koera veesõidukite juurest ära: «Ei, sina seekord ei tule kaasa,» ütleb ta veekoerale, kes üleujutustega harjunud ja arvatavasti kobrastele nende urgudesse külla tahab minna.

Kanuusõidu õppimine pole keeruline. Kehtib vaid üks reegel: kui tõmbad mõlaga vasakult, liigub kanuu paremale ja vastupidi. Kui kanuus istub kolm inimest, on esimene mootor ja tagumine juht. Keskmisel on aerutada väsitavam, sest keskelt on kanuu lai ja peab üle ääre küünitama, et aeruga vees vehkida.

«Ei ole mõtet niimoodi vingerdada,» soovitab juhendaja esimestel kilomeetritel kaldast kaldasse slaalomi sõitjatele. «Meil on 23 kilomeetrit ees, niimoodi sõidate te hoopis 40 kilomeetrit.» Mõne kilomeetriga saab kanuu sirgel kursil hoidmine enamikule selgeks.

Juunis ei saa enam heinamaadel laevatada, kõrge rohi varjab hiljutise üleujutuse jälgi jõge ümbritsevatel tasandikel. Seda, mis mõni kuu tagasi Raudna jõel toimus, meenutavad kummalised heinakuhjad ja rõugutükid puude otsas.

Iidne veetee, mis läks hansakaubanduse aegu Pärnust Viljandisse ja sealt Tartusse, on nüüdki Soomaal asustatud. Asukateks, kes jõe äärde maju ehitavad ja radu rohu sisse tallavad, on koprad. Indrek Hein pühendabki meid matka ajal kobraste igapäevaellu.

«Mõnikord on need koprad mind ikka koledasti ära ehmatanud,» räägib reisijuht kobraste jälgi mudasel kaldal näidates. «Mõni on näiteks jäänud puuoksale tukkuma ja kui ma siis alt läbi sõidan, plartsatab sabaga lajatades vette.»

Küsitakse, kas mõni kobras ka kanuust priiküüti on otsinud. «Ei, kanuusse pole nad veel tulnud,» mõtleb Indrek Hein järele. «Aga lõbumaiad on nad küll. Kui mõni libedam mudane nõlv jõekaldal on, hakkavad liugu laskma. Kihutavad selja peal terve perega vette, siis ronivad jälle üles ja libisevad uuesti alla.»

Kaldal on salapärased põhjatud augud. Need on koprakäigud. Reisijuht hoiatab: «Siia on täiskasvanud mehi ka kaelani sisse kukkunud, oled seal augus tihedalt sees, käsi ka ei saa liigutada.» Kobras aga ei tee käike kellegi püüdmiseks, vaid need on tema pesakuhila sissepääsud erineva veetasemega aegadeks.

Kopra laastamistööst on jälgi igal pool. Tammed, millest meeski ümbert kinni võtma ei ulatu, on halastamatult pliiatsiks näritud ja jõkke langetatud. Jõgi on kopraasulate juures juba lai ja tammi ehitamisest ei tule midagi välja, kuid loomad üritavad ikka puudega jõge risustada, et tammi taha kalu koguda. Pesamaterjali on ka vaja, sest üks koprapere onn on inimesekõrgune korralikult kuhjatud risuhunnik.

Kuigi enamiku aastast ei leia Raudna ja Halliste jõe äärest ühtegi inimest, on suvel neid iga aastaga aina rohkem. Koprad poevad reisiseltskonna saabudes alati aegsasti peitu. Sellest, et nad äsja jõekaldal olid, annavad märku vaid jalajälgedest veel voolavad veenired ja värsked kämblasuurused puulaastud.

«Ümber on sel aastal ainult ühel reisil mindud,» ütleb Indrek Hein nende julgustuseks, kes kaasavõetud mobiilide, fotoaparaatide ja autopultide pärast muretsevad. «Jahimehed käisid siin sõitmas, viskipudelid kaasas, ja ei olnudki vist ühtki paati, mis mõne korra kummuli poleks käinud.»

Kui jõuame kõrvaljõe suudmekohta, on kahel pool kallastel tugevalt räsitud tammevõsud. Need pole purjutajatest viga saanud, vaid talvisest jääst, seletab Indrek Hein. Üleujutuse ajal jäid puud vee alla, jää tuli peale ja vajutas alla. Nüüd kasvabki Raudna jõe kallastel kummaline räsitud tammeliik.

Pärast Halliste jõe ühinemist Navesti jõega jõutakse kohta, kus tuleb 180 kraadi tagasi pöörata. Päike, mis enne praadis ühelt poolt, paistab nüüd teisele küljele ja tuul, mis varem oli tagant, on nüüd vastu. Aeglane Navesti jõgi tagant ka ei aita, viimased kilomeetrid tuleb tõsist lihasetööd teha.

Navesti jõel on nädalalõppudel juba tihedam liiklus, sest Soomaa jõgedelt kogunevad eri marsruute pidi liikuvad matkajad. Kalameestele, kes Navesti jõel püüavad, on vees toimuv nagu etendus: nende ees väikses kärestikus kisub turistide paat ikka kivide otsa. Siis tuleb neid parematele vetele juhatada või kaldale tirida.

Hetkel kuum