Kalev Kukk • 8 juuli 1999

Mida ei tohi teha Eesti majandusega

Ühes lehes ilmunud looga teises polemiseerida ei kuulu üldiselt hea tooni juurde. Tiit Vähi nime all 2. juuli Postimehes avaldatud artikkel «Mida tuleks teha Eesti majandusega» vääriks ilmselt erandit, sest kõnealuse teksti puhul polnud tegemist tavakodanik Tiit Vähi seisukohavõtuga, vaid Koonderakonna majanduspoliitika toimkonna seisukoha esitlusega. Pealegi on karta, et see Siimanni-Vähi-Nugise erakonna toimkond piirdus oma seisukohtade väljaütlemisel üksnes Postimehega. Neile Eesti ainsas majanduslehes vähemalt täiendavat selgust otsida poleks sugugi kurjast.

Et tänases Eestis kuulub majanduskriisist rääkimine hea tooni juurde, vajanuks eelnevat lahtiseletamist seegi, mis asi see kriis üldse on. Seda oludes, kus hiljuti ei tahtnud keegi midagi kuulda majanduse tsüklilisest arengust ja kriisi peamiseks kvantitatiivseks mõõdupuuks näib olevat uute autode läbimüügi võrdlemine aegadega, kus isegi neile, kelle taskuis tuul ulus, lausa määriti kaela üha uusi ja kallimaid autosid. On siis Eestis, kus endistviisi jätkub raha hirmkallite Carreraste ja Metallicate importimiseks, pompoossetel grillfestidel õgimiseks ning 600-seeria Mercedeste hulgi sodiks sõitmiseks, tegemist kriisiga või hoopiski paratamatu ja vajaliku 1997. aasta haavade lakkumisega?

Et toimkonna seisukohad tulenevad suuresti teesist, et kroon on üleväärtustatud, väärinuks just see autoritelt lähemat lahtiseletamist. Vähemalt majandusteoreetiliselt. Juba kas või seetõttu, et valuutanõukogu põhimõtetele üles ehitatud rahasüsteemis kõikvõimalikud juhuslikud lühiajalised kõikumised üles- või allapoole krooni tegelikku väärust taanduvad automaatselt.

Kui aga krooni (resp Saksa marga või euro) eest saab eestlane tõepoolest rohkem tarbida, kui tema enda töö väärtus välja kannab, on asi hull. Pigem on sel juhul tegemist mitte krooni, vaid koduse viletsa tööjõu ja kinnisvara üleväärtustamisega, veel enam aga pillava mittetootliku tarbimise (luksusvillad, -autod ja -jahid) peitmisega tootmiskuludesse.

Neid ebakohti järjekordse lausalise ümberjagamisega korraks leevendada -- mida muud devalveerimine on -- oleks muidugi kõige vastutustundetum ja pealegi tulutum tee.

Seda näib õnneks mõistvat katoimkond, ega muidu otsiks ta pääseteed sellistest eufemistlikest imeasjadest nagu «devalveerimine läbi deflatsiooni» ja «hindade reguleeritud deflatsioon», mida majandusteadus ei tunne. Neist esimene pole loogiliselt midagi muud kui krooni revalveerimine. Ainult et seeläbi toimuks just see, mille vastu toimkond võitleb: see viiks tõepoolest krooni üleväärtustamisele ja siinse toodangu konkurentsivõime nõrgenemisele välisturgudel. Nii nagu leiva hinna tõstmine pole veel inflatsioon, pole ka näiteks vee hinna keskerakondlik langetamine deflatsioon.

See viimane järjekordsete valimiste tõmbetuules Tallinnas ettevõetav aktsioon näibki olevat olnud ärgituseks toimkonna avastustele. Ainult et Keskerakonna plaanikomiteeliku hinnalangetamise maksab tarbija niikuinii kinni pärast sügisesi valimisi. Soovitataval hindade reguleeritud deflatsioonil on teinegi komponent -- nimelt eeldab see avalike eelarvete avamist dotatsioonideks tootjatele.

Nii küsis toimkond. Pigem tuleks otsida vastust sellele, mida ei tohiks teha. Enesestmõistetavalt ei tohi Eesti hakata mängima krooniga, sest Eesti-taolises väikeses ja ülimalt avatud majandusega riigis ei muutu ekspansiivne rahapoliitika isegi lühiajaliselt iialgi ekspansiivseks majanduspoliitikaks. Pigem toob see kaasa ressursside väljavoolu, mille hiilgavaim näide on Venemaa. Kindlasti tuleb hoiduda valitsuse n-ö heast tahtest astutud sammudest, mille tulemusena näiteks kasvas esimeses kvartalis keskmine pension võrreldes aastatagusega 29,5%, keskmine palk aga üksnes 11,5%. Unustada tuleb need ajad, mil Venemaa ostis Maailmapanga raha eest Eestist võid ja vorsti. Mis puutub soovitatavasse kontrolli monopoolsete hindade üle, siis nende üle otsustagu konkurentsiameti-taolised institutsioonid, mitte valijate hääli lugevad poliitilised kogud.

Hetkel kuum