Ei saa me läbi Lätita

Millal teil viimati tuli mõte, et sõidaks puhkuse ajal Lätti? Tõenäoliselt oli see päris paljudel veel 80ndatel, mil koos pere või klassiga Riiga sõit oli suursündmus. Lätti tasub minna ka praegu, kui Eestis ringi sõita enam ei viitsi, aga kaugema reisi peale ei raatsi raha kulutada.

Kui lähete autoga, tuleb kõige hiljem Pärnus paak bensiini täis võtta, sest Lätis on see vedelik veidi kallim. Ja piiri poole kihutades tasub meeles pidada, et pärast viimast kurvi enne piiripunkti on peaaegu alati politsei. Selles veendusime ise ja seda kinnitasid meile ka Eesti firmade esindajad Lätis, keda seal on päris rohkesti. Eesti ettevõtlusest on Lätis kujunenud üsna arvestatav tööandja.

Ainazhi piiripunktist tuleb osta Läti liikluskindlustus ja vahetada raha. Kavalad lätlased on teinud nii, et liikluskindlustust saab võtta üheks, kaheks või 15 päevaks. Raha kasutamisega peab Lätis ettevaatlik olema, sest kõik numbrid on nii väikesed, et kaob igasugune taju, palju sa tegelikult kulutad. Kui raha on ootamatult otsa saanud, tuleb appi Hansabanka, kes automaadist raha väljavõtmise eest kasseerib 30 krooni pluss 2,5% summalt. Nii et targem on end varustada piisava hulga sularahaga. Ilma lisarahata saab tasuda küll ka maksekaardiga.

Teel Iklast Riiga vilksatab aeg-ajalt mändide vahelt juba meri ja Jurmalasse jõudes tuleb tunnistada, et ilusam osa Läänemere randadest jääb Eestist lõuna poole. Kunagi äärmiselt populaarset kuurortlinna ääristav rand on avar ja puhas ning üllataval kombel võrdlemisi inimtühi.

Erinevalt Pärnust ei ummista Jurmalat puhkajate hordid, üks põhjusi on kindlasti ka see, et nõukogulikku hõngu on siin ikka rohkem õhus kui Eestis.

Kuurortlinna tänavapildis tunduvad mõned kohad veel lapsepõlvest tuttavad, kuid üldiselt käib igal pool vaikne kopsimine ja värvimine ning uute kõnniteede paigaldamine. Ohtralt on tänavakohvikuid, kus nagu Venemaal teeb võidukäiku Pepsi Cola.

Söögivalik on kesine, kuid see-eest maitsev. Väga populaarne on Lätis valmistada kliendi soovitud roog tema enda silma all väljas grilli peal lihatükki kõigi reeglite kohaselt pintseldades ja pöörates.

Üllatab asjaolu, et pea kõikjal mängivad venekeelsed raadiojaamad ja nii mõnedki baarmenid ei suuda ingliskeelse kõnetamise peale midagi kosta. See-eest on Läti äärmiselt hea koht vene keele praktiseerimiseks.

Tõele au andes selgitatakse meile küll hiljem, et Jurmala on üks venestunumaid paiku Lätis. Siin on paljudel venelastel veel Nõukogude ajast jäänud suvilad. Arvatavasti 70ndatel ehitatud veidi räämas hoonete kõrvale on kerkinud ka hirmuhkeid tornikestega villasid, mis kuuluvad nii suursaadikutele kui kohalikele tippärimeestele.

Jurmalas on vaid üks ööklubi, mis avatud vaid nädalavahetusel ja jäi seetõttu nägemata. Midagi ööklubisarnast kujutas endast ka Läti mõistes üsna kallis baar Pegemots, mis oli võrdlemisi inimtühi ja mille diskoril tekkis probleeme eestlaste ja lätlaste muusikalise maitse ühendamisel. Mõne latiga sai probleem lahendatud. Muide, samamoodi jõuab teineteise mõistmiseni ka liikluspolitseiga. 10 kilomeetriga kiiruse ületamine maksab 5 latti, ametlikult on see aga tõeline jama.

Jurmalas öömaja leidmine polnud ka hilisõhtul eriline probleem. Hotelle on seal palju ja üsna erinevas hinnaklassis. Ööbisime ühes odavaimas, milles maksis öö 20 latti ehk veidi üle 500 krooni. Toas oli du?? ja WC, kuid koristajat seal kahe päeva jooksul küll kordagi ei käinud. Hinna sees oli ka hommikusöök, kuid seda pakuti kella 8--10 ja hilisematel ärkajatel jäi see maitsmata.

Normaalsemates motellides maksab öö keskmiselt 15 latti, kuid hommikusöögi peab ise ostma.

Kuna Jurmalas peale päevitamise ja ujumise suurt midagi teha pole, on paari päeva pärast mõttekas suunduda Riiga. Neil kahel linnal on vahet vaid mõni kilomeeter. Kui sissesõit Jurmalasse on tasuline ja maksab 1 latt, siis välja lastakse sealt päris niisama.

Siinkohal peab Lätti sõitjatele südamele panema, et kui te arvasite, et Eestis on kehv liikluskultuur, siis pärast Riias käimist paraneb teie arvamus oma riigist tunduvalt.

Läti autojuhid tegelevad tänavatel igasugu huvitavate trikkidega ja suunatuld näitavad vaid mõnikord. Iga hetk peab olema valmis selleks, et mõni auto sulle äkki kõrvaltänavast ette sõidab või ootamatult ilma mingi märguandeta rida vahetab. Ja maanteel tuleb aeg-ajalt meeleheitlikult pidurdada, sest hiigelsuur kaubaveok on sooritamas möödasõitu, milleks tal sugugi aega ega ruumi pole.

Riias on vastavatud Baltimaade uhkeim ööklubi Vernissage, kuhu sissepääs maksab viis latti, mis lätlaste väitel on juba päris kallis. Ööklubisse me ei lähe, sest pisikeste numbritega latid on selleks ajaks juba üsna nobedalt rahakoti vahelt välja libisenud.

Läheme hoopis kohta nimega Polkovnik, mis meenutab Von Krahli teatri baari, ainult puu asemel on põhiliseks kujunduselemendiks raud ja õhus rippuvasse kanepilõhna võib vabalt kirve visata. Kohalikud teavad, et siit saab ka otse letist kanepit osta, kui küsida oskad.

Vahe on ka selles, mis keeles endale jooki tellida. Inglise keeles küsitud rumm koolaga maksab 3 latti, kuid sama jook vene keeles küsituna 2 latti. Lätlaste hulgas on populaarne juua Riia balsamit mahlaga. See maksab 1.20.

Üldiselt tundub, et kange alkohol on Lätis veidi kallim ja õlu veidi odavam kui Eestis. Lätlaste suure õlletootja Aldarise pruulitud jook maksab olenevalt kohast 40 santiimist 1 latini.

Kui kedagi huvitab, siis Riias on olemas oma punaste laternate tänav ja lõbusaid tütarlapsi hääletab ka Riiga viiva tee ääres.

Riia ilusast vanalinnast polegi vist mõtet kirjutada, seda teatakse niikuinii.

Kui sõita Lätti lihtsalt niisama, eelnevalt bro?üüre uurimata, siis tasub tee peale jäävas Saulkrasti linnas sisse pöörata turismiinfo punkti, kus äärmiselt abivalmis ja meeldiv daam varustab teid kõigi vajalike teadmiste ja kaartidega.