Kalev Kukk • 12 august 1999

Andres Bergmann & Tarmo Ruben

Saksa krediidiasutuste seaduses püsib kõigile uuendustele vaatamata muutumatuna säte, mis keelustab pangandustegevuse viljelemise n-ö ühemeheettevõtte vormis. Miks, on selge igaühele, kes majandusest vähegi aru saab. Kindlasti ka Andres Bergmannile, kes tuli ERA Panka tegema sealtsamast Saksamaalt. Kahjuks sai uuest pangast puhtalt ühe mehe pank.

Tõsi, formaalselt ei patustanud Bergmann ei tollal Eestis kehtinud õigusaktide ega ka 1995. aastal jõustunud krediidiasutuste seaduse vastu. ERA Pank oli justkui mitme omaniku jagu, sest lisaks Bergmannile oli panga aktsionäriks nii mõnigi äriühing. Ainult et kõigi nende ainuomanik oli Bergmann.

Nii tuligi ASi ERA Pank kurikuulsaks tehtud 28. augusti 1998 aktsionäride üldkoosoleku protokoll nr 6a kirja panna tavakohases sõnastuses, mille järgi «koosolekust võtsid osa kõik ASi ERA Pank aktsionärid... Lisaks aktsionäridele viibis koosolekul ASi ERA Pank nõukogu esimees Andres Bergmann ...». Taolised üldkoosolekud, mida juhatas Bergmann ning mis koosnesid aktsionär Bergmannist ja aktsionäride esindajast Bergmannist, võinuks vahest jääda üksnes Eesti panganduse lapsepõlve irooniliseks meenutuseks, kui ühe taolise aktsionäride üldkoosolekuks nimetatud monoloogiga poleks loodud nn Bergmann-Rubeni juhtumit.

See, et ERA Pank rikkus krediidiasutuste seadust, oli selge vähemalt siis, kui Eesti Pank kuulutas mullu 6. oktoobril ERA Pangale moratooriumi. Seda kasvõi tagatiseta laenude andmisega märkimisväärselt suures väärtuses, sealhulgas äriühingutele, mille ainuaktsionär oli Bergmann. Taoliste ja kõigi teiste Eesti Panga nõukogu 6. aprilli k.a otsustes loetletud seadussätete rikkumise osas peaks selguse tooma ERA Panga pankrotimenetlus.

Eelmisel nädalal ajalehtedes ilmunu järgi otsustades oli Bergmannile neist seaduserikkumistest vähe. Tagatiseta laenude andmine ei pruugi iseenesest veel kahjustada hoiustajate huve, kuid iseendale või nt kodanik Tarmo Rubenile antud laenude kustutamine oludes, kus ERA Panga asjade seis oli juba küsitav (august 1998), oli selgelt käe ajamine heausksete hoiustajate taskusse.

Lugu väidetavast laenude kustutamisest augustis 1998 on kas muinasjutt või sai Bergmann selle varjamise ja taoliste laenude panga varadena esitlemisega hakkama järjekordse pettusega, mis puudutas ka ERA Pangale moratooriumi kuulutamist ja pankrotimenetluse alustamist. Kui aga ERA Pank (Bergmann) võttiski endale mullu augustis Rubeni suhtes ajaliselt tingimusliku kohustuse, siis pole see krediidiasutuste seaduse § 66 ja 67 kohaselt jõustunud. Sisuliselt on tegu väljamaksega moratooriumi all olevast pangast ühe kliendi kasuks, mis kahjustab teiste võlausaldajate huve.

Eesti on kummaline maa. Siin näib olevat täies elujõus oktoobrimässu aegne arusaam, mille kohaselt on pankadesse hoiustatud ja bilansis kohustusena kirjas olev raha pankade oma. Sellest jutlustab aeg-ajalt üks keskele jääv erakond, selles pidi olema veendunud ka Bergmann, kui ta «kustutas» heausksete hoiustajate rahast endale või sõpradele antud laene.

Kõike võib varjata pangasaladuse sildiga, kuid kindlasti ei saa olla pangasaladus tehingud, millega on otseselt kahjustatud Eesti majanduse või krediidiasutuste klientide majanduslikke huve. Seekord väärati Eesti huve ja mainet eeskätt sakslaste silmis, sest Eesti Pank olevat teinud liiga Eesti ainsale ausale ja pealegi Saksamaa juurtega pangale, hoiustajate kaotusi mõõdavad seevastu need sajad miljonid kroonid, mida ERA Pank oli suutnud oma tegevuse, sh Bergmann-Bergmanni või Bergmann-Rubeni tehingutega olematuks muuta.

Kui Bergmann ise sellest aru ei saanud, siis oleks vähemalt Ruben, kes alles mõned kuud tagasi kuulutati meheks, kellel pole silmas pindugi, palgist rääkimata, pidanud mõistma, et võtab vastu raha, mis ei kuulunud Bergmannile, vaid kellelegi teisele. Nimetatagu seda heategu siis laenu kustutamiseks, kinkimiseks, kantimiseks, varastamiseks või milleks tahes.

Hetkel kuum