Sven Mikser • 26 august 1999

Oravate võidud ja kaotused

Eelmisel nädalal paistis hetkeks, et koalitsiooninõukogu on endas otsusele jõudnud. Pärast pikka praadimist, kus üks pool -- isamaalased ja mõõdukad -- väitsid, et ettevõtete tulumaksuvabastus on praegu mõeldamatu, ning teine -- Reformierakond -- leidis, et nimetatud lubadusest taganemine ei tule kõne alla, näis sündivat üllatavalt üksmeelne tulem. 18.08 koalitsiooninõukogu istungi järel teatati, et jutud vastuoludest on liialdatud ja kõigile tulus lahendus leitud: tuleva aasta alguses kaob ettevõtte tulumaks, vastutasuks võetakse kolmandate riikide suhtes kasutusele kaitsetollid.

Reformierakonna ärevus tulumaksust lahtisaamisel on mõistetav. Erakonna populaarsuskõvera küür ületati opositsioonis istudes, valimisteks jõuti selgesse langustrendi ning valitsuskoalitsioonis sattuti teise viiuli ossa. Et ideoloogilise identiteedi ähmastumisest üle saada, oli tarvis ühtki täidetud lubadust. Ettevõtete tulumaksuvabastus, mis ulatub tagasi unustusse vajunud «Kodanike riigi manifestini», sobiks selleks suurepäraselt.

Äripäeva möödunudnädalasele küsitlusele kinnitas mõni ettevõtja, et äriplaan olevatki rajatud teadmisele, et tulumaks kaob. Üsna tõenäoline, et R-Hooldus ja teised rahastajad nõuavad lubatu tõekssaamist. Avalikult oma reformimeelsust deklareerinud ajakirjanduski asus energiliselt «võlga kätte nõudma».

ÄP arvamustoimetaja teatas koguni, et partei, mis viie tegevusaasta jooksul ühegi tõelise reformiga maha ei saa, peaks nimevahetusele mõtlema. Ehk teisisõnu: maksuvabastusest loobumisel võib olla ebameeldivaid tagajärgi.

Paremringkondade majandusanalüütiku Hardo Pajula sõnul oli koalitsiooninõukogu otsus majanduslikult nõrgem kui poliitiliselt. Tõsine tõdemus, eriti olukorras, kus kevadel miljardi võrra kärbitud eelarve ähvardab aasta lõpuks samaväärse lisapuudujäägiga ning suur osa Telekomi-reservistki on ära söödud. Ometi teatasid rahandusministeeriumi spetsialistid kiiresti, et tulumaksuauku kattev miljard on «leitud», täpsustamata, kust rahapada avastati ja palju seal veel varuks on.

Tulu teenivad ettevõtjad jõudsid rõõmustada, paraku võib nende rõõm aga üürikeseks jääda. Vaevalt viis päeva pärast vaidluste lõppu teatas peaminister Laar, et maksureformi jõustumine võib kuudeks edasi lükkuda. Et samavõrra lükkuks edasi ka tollide tulek, pole juttu. Nii võib oravatele tuleva aasta jaanuaris selguda, hundid söömata, ent lambad samuti läinud, ehk teisiti: tollid tulevad, maksuvabastus mitte.

Mõistmaks, mida see kaotus Reformierakonnale tähendab, peab meenutama riigikogus 1997. aasta 14. oktoobri öist «tollisõda», mis nurjas maaerakondade püüde kehtestada kaheteistkümnendal tunnil tollimaksud Eestisse veetavatele põllumajandussaadustele. Oravate venitustaktika oli viljakas ning uude aastasse astuti tollivabalt. Sügisöises lõppsõnas ütles Siim Kallas, et tolliküsimus on «rohkem sümboolse tähendusega, kuid see omab siiski majanduses väga suurt tähtsust, nagu usaldus ja mingid hoiakud, mis praegu Eesti majanduse suhtes on.»

Tegelikult sai vastuseisust tollidele oravate jaoks samasugune ikoon nagu vastuseisust ettevõtte tulumaksulegi. Samas on Mõõdukatele oluline, et tollid tuleks kasvõi majanduslikult väheoluliste kolmandate riikide suhtes. Üksnes nii saaksid «talumõõdukad» maavalijatele õigustada oma kuulumist paremkoalitsiooni.

Hetkeks võttis koalitsioonisisene kähmlus lapsikud jooned: kui meie loobume, loobugu teised ka! Taolise lähenemise pentsikusest saadi hiljem aru ja rahva ette tuldi vagurama jutuga -- koalitsioonileppe punktid on ühiseks täitmiseks, ühe võit on kõigi võit ja vastupidi. Siiski loeb koalitsioonilepingu kõrval iga kolmikliidupartner ka isiklikku valimismanifesti. Kui jaanuaris tulevad tollid ilma tulumaksuvabastuseta, osutab see, kelle sõna koalitsioonis enim maksab ning on hoiatuseks, et oravate allakäigukõverat ei ole õnnestunud peatada.

Hetkel kuum