Võrkturunduses on selged kulud

Teine vältimatu eeltingimus on, et teenus-toode peaks olema tarbijale uudne või tutvustamist vajav ja kindlasti omama garanteeritud tarbimisväärtust: ei ole mõtet kasutada võrkturundust toiduainete (igapäevaste) või loteriipiletite müügil, küll aga on otstarbekas kasutada seda infotehnoloogiliste lahenduste (kodutarbijad) ja finantstoodete (eraisikud) turustamisel.

Võrkturunduse ohjamise juures on kaks võimalust: teha seda ise või osta teenust võrkturundusega tegeleva firma käest. Esimesel juhul tuleb arvestada suhteliselt suure alginvesteeringuga (eeldusel, et tehakse täismahuline skeem).

Teisel juhul tehakse kogu töö kuni võrkturundusskeemi infotehnoloogilise haldamiseni välja ettevõtte eest ära.

Võrkturunduse käigus- hoidmiseks on vaja arvestada põhiliselt selle osa rahaga, mida firma on valmis maksma teenuse-toote komisjonideks. Seega on kulutused väga selged. Kaudsed kulud on suhteliselt pisikesed, kuna väga suurt edasimüüjate hulka on võimalik hallata korraliku infotehnoloogilise baasi ja spetsialistide olemasolu korral väikeste kulutustega.

Võrkturunduse üks põhilistest fenomenidest ongi selles, et firma kureeritavat ja väljamõeldud ning pakutud oskusteavet(frantsiisi) kannavad edasi üksikisikust ettevõtjad, kes maksavad selle «frantsiisi» levitamisega seonduva kulu. Tänu selgetele kuludele on nende kontrollimine kerge.

Tähelepanuks on põhjust, kui võrkturundusskeemi ei tule uusi liitujaid, teenuse-kauba käive väheneb või kulud süsteemi haldamisele on liiga suured ja tulem müügist ei rahulda ettevõtet. Sellistel juhtudel võib viga olla tootes-teenuses, vales tasustamissüsteemis (komisjonitasu jagatakse valedel alustel) või ka vales süsteemijuhtimises -- kõigil juhtudel tuleb analüüsida olukorda ja vajadusel kasutada spetsialiste. Oluline on, et viga ei tehtaks võrkturunduse käivitamisetapil.