Saksamaa lööb korralikkusega

Nördlingeni väikelinna piinlikkuseni korda tehtud nukumajakesed, Saksa vanim ülikool Heidelbergis, kirikuvürsti palee Würzburgis -- eestlasest turistil on Saksamaal küllalt avastamist, kui ainult otsida osatakse.

Esmapilgul võib tunduda, et Saksamaa on Euroopas juba veidi rännanud turistile nii tuttav ja kodune, et ei suuda pakkuda midagi uut. See mulje on petlik, võin kinnitada pärast mõnepäevast reisi Lõuna-Saksamaal.

Sealtkandi ringkäiku on mõistlik alustada Kesk-Saksamaalt Frankfurdist. Panganduslinna üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on vanalinn, mis Teises maailmasõjas küll purustati, kuid ehitati seejärel pea üks-ühele uuesti üles. Kuna Frankfurt on Euroopa oluline majanduskeskus, siis annavad tooni pankadele kuuluvad kõrghooned.

Neist ühe välisseina külge on monteeritud suur USA kosmosesüstiku mudel ning eemalt vaadates jääb mulje, et iga hetk sööstab süstik pilvelõhkujat stardiplatvormina kasutades kõrgustesse.

Turist ei pruugi aga Frankfurdis ainult elu helgemat poolt näha. Linnas ringi sõites möödusin USA diplomaatilise esinduse hoonetest, mille esise tänavalõigu oli politsei okastraadiga sulgenud, sama pilt kordus ka vähemuste linnajaos. Frankfurt on pigem rahvusvaheline kui Saksa linn -- iga kolmas elanik on seal võõramaalane.

Palju turiste käib Frankfurdist lõuna pool väikelinnades. Mitmed linnakesed on orienteeritud turistide teenindamisele ja elanike põhiline sissetulek tuleb väliskülalistelt. Eriti palju kohtab suvel Euroopa südames ülemereturiste Ameerikast ja Jaapanist. Ka sildid tänavatel ja suveniiripoodides on nii mõneski kohas paralleelselt saksa keelega ka inglis- ning isegi jaapanikeelsed.

Köitev huviobjekt on väikeste Saksa linnade kett, mis jääb Romantiliseks Teeks nimetatava turismimarsruudi äärde. Saades alguse Frankfurdist sajakonna kilomeetri kaugusel asuvast Würzburgist, kulgeb tee läbi Rothenburgi, Nördlingeni, Augsburgi jt linnade ning külade lõunasse Austria piirini välja. Ühiseks nimetajaks lisaks korda tehtud lossidele ja muudele vaatamisväärsustele on linnakestel sarnane ümbritsev loodus. Mägedes kasvatatakse viinamarju ja paljudes linnades on veinitehased, kus turistidki õndsa joogi valmistamise saladustesse pühendatakse. Selge muidugi, et mitte kõigisse saladustesse. Läbi suve peetakse paljudes n-ö veinilinnades veinifestivale.

Kohaliku toodangu degusteerimine veinikeldris on kättesaadav igale selleks soovi avaldavale turistile. Sama lugu on õlletehastega, mida peaks leiduma igas endast lugupidavas linnas. Ajaloo hõngu on kesvamärjukese joomisel tunda küll, kuna pea kõikide kohalike õllede kohta on õlleklaasi alusel esmaseks valmistamisajaks kirjutatud aastanumber, mis jääb 14. või 15. sajandisse. Võrdluseks meenub kohe Saku õlletehas, mis reklaamib end aastaga 1819.

Maini jõe ääres asuv Würzburg on kuulus selle poolest, et just selles linnas avastas hilisem Nobeli preemia laureaat, füüsik Wilhelm Conrad Röntgen 1895. aastal röntgenkiired. Teadlase elupaika tähistab tahvel tema majal, laboris asub nüüd muuseum.

Tartust veidi suurema linna südames asub ÜRO maailmapärandi nimistusse kuuluv kirikuvürsti palee, mis valmis 18. sajandi keskel. Palees asuva laemaali detailiga on kaunistatud Saksa 50margane.

Würzburgist lõunasse jääb Tauberi jõe äärne endine vabalinn Rothenburg. 12 000 elanikuga linnake on orienteeritud turistide teenindamisele. Igas teises majas on hotell, kauplus või söögikoht. Hooned ja aiad on piinlikult korras. Rothenburgis asuv kriminaalmuuseum reklaamib end lausega «Tuhat aastat Euroopa õigusajalugu ühe katuse all».

Rothenburgist veelgi lõuna poole sõites jõuab mullu 1100. aastast juubelit tähistanud Nördlingeni linna. Ajaloos suure sammu tagasi minnes räägib kohalik giid 15 miljonit aastat tagasi sealkandis toimunud meteoriidiplahvatusest. Plahvatus muutis kohalikku loodust niivõrd, et andis Ameerika astronautidele 1971. aasta suvel põhjust Apollo-lennu kuukulguriga sinnakanti maastikutreeninguid tegema tulla. Selle mälestuseks asub Nördlingenis muuseum. Nördlingeni omapäraks on ka sajaprotsendiliselt säilinud linnamüür, ainulaadne terves Euroopas.

Pärlina mõjub Romantilisel Teel Saksamaa vanim ülikoolilinn Heidelberg. Akadeemilist vaimu on tunda igal sammul -- mitmeid maju ehivad vanade üliõpilaskorporatsioonide lipud. Väikese tasu eest saab külastada omaaegset tudengikartserit, mille seinu ehib tänapäevani enamasti möödunud sajandi lõpust pärinev n-ö graffiti. Erinevate pattude pärast kinni istunud tudengid on järeltulevate põlvede tarvis kambrite seintele tähendanud nii oma nimed kui akadeemilist vabadust nõudvad loosungid ja üliõpilaslaulud. Üliõpilased moodustavad täna linna 140 000 elanikust ligi veerandi.

Oluline vaatamisväärsus on Heidelbergi loss, mida ei ole restaureeritud, vaid on lastud säilida paljuski varemetena. Lossis asub ka 200 000-liitrine, mitme meetri kõrgune veinivaat, mis oli torusüsteemi abil ühendatud valitsejate eluruumidega. Kuna Heidelbergis paikneb NATO Kesk-Euroopa maajõudude peakorter, siis on linnas alati palju ameeriklasi. Ilmselt neile mõelduna torkavad silma spetsiaalsed ameerika stiilis baarid ja kauplused.

Kuna Münchenist sõidab Tallinna liinibuss, tasub selle transpordi eelistajal lõpetada reis Baierimaa pealinnas. Müncheni tuntuim turismiobjekt on 17. sajandist pärinev Nymphenburgi loss. Linna lääneosas asuvat lossi ümbritseb enam kui 200 hektari suurune park.

Kõrvuti teise suure turismiobjekti, Olümpiapargiga asuvad autotootja BMW muuseum ja tehased, firma peahoone on ehitatud neljasilindrilise mootori kujulisena. Muuseumis saab põhjaliku ülevaate nii BMW kui laiemalt autotööstuse algusaegadest ja tulevikuvisioonidest.

1972. aasta Müncheni suveolümpiamängude spordirajatised leiavad aktiivset kasutamist tänagi. 40 krooni eest võib igaüks lunastada pileti olümpiabasseini ja harjutada soovi korral näiteks vettehüppeid. Hea ülevaate Olümpiapargist ja tervest Münchenist saab peastaadioni lähedusse jääva teletorni 200 meetri kõrgusel asuvalt avatud platvormilt.