Kurjategija reha lööb ettevõtjale otsaette
Kurjategija õpib, ohver teab isegi, arvavad Eesti ettevõtjad ja varjavad oma kurbi kogemusi konkurentide eest. Loomulikult on paha avalikult öelda: jah, olin ettevaatamatu, kogenematu, rumal, lausa loll. Nii käiaksegi ringi näoga, et midagi pole juhtunud, endal suur auk laiutamas ettevõtte kontori tagaseinas, just seal, kus varem oli rahakapp.
«Kui kirjutate, et meie seifis oli pool miljonit, kutsute vargaid uuesti ligi,» väitis ettevõtte juht, kelle alluvad pärast murdvaraste külaskäiku seinu lappisid. Usk ajakirjanduse jõusse teeb rõõmu, päti alahindamine mitte. Pätt teab päris täpselt, kuhu auk teha ja mis seina taga ootamas on. Või julgeb keegi väita, et kolm seina maha murdnud mehed tulid 6000 krooni järele? Sel juhul oleks nad ammu mõnes ausas ettevõtmises kaasa löönud.
See pätt aga, kes rahakapi asukohta ega sealseid rahanumbreid ei tea, ei hakka seda infot Äripäevast otsima. Temal pole kangigi, metallilõikajast rääkimata. Niisugune mees läheb pigem tänaval vanaproua käekotti rabama ja kui juhtub tugev proua olema, jääb selleski ettevõtmises hätta.
Tõsiseid kuritegusid teevad oma ala asjatundjad. Mõneti on nad eraettevõtjad nagu nende ohvridki. Neil on tubli tootearendus, alltöövõtjad ja suhtekorraldaja. Puudub vaid marketingijuht, aga info uute ideede kohta levib sellele vaatamata üsna kiiresti kolleegide-konkurentide juurde.
Ettevõtjani info kurjategijate uute võtete ja oskuste kohta ei levi. Kuriteo ohvrid ei taha või ei tohi seda levitada. «Meid turvab see ja see firma, küsige nendelt,» vastab pärimisele ettevõtja, kellel klaasikillud põrandal, vitriinid tühjad või auk seifi kõrval seinas. «Meie kliendi kohta informatsiooni ei anna,» vastatakse turvafirmast. Nii aga jäetakse ka teise mehe teele pulgad püsti vedelema reha, millele esimene juba astus ja muhu otsaette sai.
Info levimist ajakirjanduses pärsib seegi, et suur osa turvaturust kuulub ühele turvafirmale. Nii sõltub ühe mehe otsusest, kas ettevõtjat saab teiste kogemuse kaudu hoiatada või mitte. Ei saa väita, et ESS poleks koostööaldis, aga tegemist on siiski oma prestiizhile suurt rõhku paneva eraettevõttega. Nii kipuvadki põnevate lugude asemel tulema veidi üldsõnalised õpetused. Et lugu aga kedagi õpetaks, peab ta esmalt huvitav olema.
Selle halina taustal tundub uskumatuna nn sajandi röövi asjaolude kiire ja üksikasjalik päevavalgele tulek. Hea tahtmise korral võib lehest lugeda isegi seda, mida töökoha unustanud turvamees endale eineks ostis või seda, mis värvi oli kapi nurk, millel vedeles seifi võti. Paraku kehtib analoogsete juhtumite puhul seaduspärasus: mida rohkem räägitakse, seda rohkem on tegelikult varjata.