Börsil mõistus petab, tunded mitte iialgi?

Mis puutub Normasse, siis on languse põhjused tunduvalt lihtsamad: tehingu venimine Autoliviga ja tingimuste ebamäärasus ehk asi, mida nimetatakse uudiste mõju allahindamise efektiks. Kui hea uudis on tulekul, tõuseb hind ette ära; kui sündmus tegelikult kätte jõuab, ei lisa see midagi uut, ja kannatamatute investorite pilgud on juba mujal. Võib-olla Wall Streetil, mis on endiselt heas vormis, kuigi mõnede arvates on sealsetes hindades tervelt 40% õhku.

Seevastu Tallinna börs on viimseni õhust tühjaks lastud. Et ootused olid (ja on) liiga suured, on pannud ütlejaid-arvajaid tegema kaunis äärmuslikke avaldusi.

Erastaja Väino Sarnet leiab, et Tallinna ja Riia börsid on kunstlikud moodustised, erastamisprotsessi kaasproduktid. Investeerija Tiit Vähi ei räägi asjast (börsist), mida pole olemas. Vastupidi jäägitule eitamisele kostab Liivalaia tänavalt aeg-ajalt arvamusi, et Hansapanga aktsia õige hind on 120 krooni, sest suhtarvud näitavad nii. Ka Äripäeva börsiprognoosid, mis tuginesid Eesti makromajandusliku seisundi hindamisele, pole täitunud.

Et seoses börsiga prevaleerivad emotsioonid, ja just negatiivsed, näitab seegi, et Eestis on 1,1 mld krooni paigutatud rahaturu- ja intressifondidesse. Seega vaba raha on, aga languse pealt ei kipu investor aktsiaid ostma. Ei rutata sinilindu püüdma, tärkavaid positiivseid tundeid pärsivad mälupildid järjestikustest mustadest neljapäevadest ja teisipäevadest, millest igaüks pidi see viimne olema -- just seda tahtis haavatud eneseteadvus uskuda. Langust sillutab ka asjaolu, et alati on osa investoreid sunnitud rahapuuduses aktsiaid müüma, ent ükski inimene pole sunnitud aktsiaid ostma.

Lõpetuseks lootusetutele optimistidele: investor ei saa kaotada rohkem kui 100 protsenti rahast, ent võita on võimalik, nagu tavaks öelda, terve maailm.