Börsil mõistus petab, tunded mitte iialgi?

Tallinna börs on mihklikuu jooksul langenud rohkem kui 13 protsenti, seejuures tõsiseltvõetavaid languse põhjusi pole.

Äripäev on seisukohal, et börsilangus on psühholoogilist laadi ja ajendatud mõnede välisfondide juhtide suvast. Teisiti ei saa tõlgendada näiteks aasta 2000 probleemi kandmist investeeringute sfääri.

Ehkki aasta 2000 probleemi ei saa eitada, on veidi kummaline arvata, et see just Kesk- ja Ida-Euroopas teravalt välja lööb. Lausa meelevaldne on kokku panna Norma, Avtovaz ja aasta 2000. Pigem tabavad tõrked kõrge arengutasemega riike, kus iga eluvaldkond on arvuti juhtimise ja kontrolli all. Aga välisfondid müüvad sellegipoolest oma idaosalusi, ja keelata neid ei saa.

Mis puutub Normasse, siis on languse põhjused tunduvalt lihtsamad: tehingu venimine Autoliviga ja tingimuste ebamäärasus ehk asi, mida nimetatakse uudiste mõju allahindamise efektiks. Kui hea uudis on tulekul, tõuseb hind ette ära; kui sündmus tegelikult kätte jõuab, ei lisa see midagi uut, ja kannatamatute investorite pilgud on juba mujal. Võib-olla Wall Streetil, mis on endiselt heas vormis, kuigi mõnede arvates on sealsetes hindades tervelt 40% õhku.

Seevastu Tallinna börs on viimseni õhust tühjaks lastud. Et ootused olid (ja on) liiga suured, on pannud ütlejaid-arvajaid tegema kaunis äärmuslikke avaldusi.

Erastaja Väino Sarnet leiab, et Tallinna ja Riia börsid on kunstlikud moodustised, erastamisprotsessi kaasproduktid. Investeerija Tiit Vähi ei räägi asjast (börsist), mida pole olemas. Vastupidi jäägitule eitamisele kostab Liivalaia tänavalt aeg-ajalt arvamusi, et Hansapanga aktsia õige hind on 120 krooni, sest suhtarvud näitavad nii. Ka Äripäeva börsiprognoosid, mis tuginesid Eesti makromajandusliku seisundi hindamisele, pole täitunud.

Et seoses börsiga prevaleerivad emotsioonid, ja just negatiivsed, näitab seegi, et Eestis on 1,1 mld krooni paigutatud rahaturu- ja intressifondidesse. Seega vaba raha on, aga languse pealt ei kipu investor aktsiaid ostma. Ei rutata sinilindu püüdma, tärkavaid positiivseid tundeid pärsivad mälupildid järjestikustest mustadest neljapäevadest ja teisipäevadest, millest igaüks pidi see viimne olema -- just seda tahtis haavatud eneseteadvus uskuda. Langust sillutab ka asjaolu, et alati on osa investoreid sunnitud rahapuuduses aktsiaid müüma, ent ükski inimene pole sunnitud aktsiaid ostma.

Lõpetuseks lootusetutele optimistidele: investor ei saa kaotada rohkem kui 100 protsenti rahast, ent võita on võimalik, nagu tavaks öelda, terve maailm.