Sirje Rank • 17 oktoober 1999

Bosniast ei tohi tulla uus Küpros

Bosniast ei taheta uut Küprost, kus ÜRO relvajõud on rahu kaitsnud juba veerandsada aastat.

1995. a allkirjastatud Daytoni rahulepingust on riigile eraldatud juba 5,1 miljardit dollarit ainuüksi taastustöödeks. Sellele lisanduvad aga veel 30 000 rahukaitseväelase ülalpidamiskulud.

Nüüd, kus doonorriikide pilgud on pööratud Kosovole, on Bosnial aeg «sõltuvuse sündroomist» terveneda, kirjutas rahvusvahelise kogukonna eriesindaja Balkanil Wolfgang Petritch ajalehes Wall Street Journal.

Uus etapp on «omandi» etapp, ütleb Petritch, mõeldes selle all nii varasid kui Bosnia kommunismi ja sõja ajast päritud probleeme. Väliskogukonna aktiivse sekkumise tõttu on kohalikud ametivõimud seni vastutusest justkui vabastatud olnud.

Petritchi eelkäija Carlos Westendorp langetas otsused nii Bosnia passide, valuuta, vapi kui autode numbriplaatide kohta, sest horvaatidest, moslemitest ja serblastest koosnev kogukond ei suutnud üksmeelele jõuda. Rahvushümnil, mille meloodia valis samuti Westendorp, pole samal põhjusel veel siiani sõnu.

Esimesel pilgul võib paista, et riik on toibumas 1992.--1995. a sõjast, mis ajas kodunt 2 mln inimest ja jättis tapetuna maha 250 000. Samas pole 1,1 mln põgenikku veel julgenud koju naasta ning rahvastiku etnilised grupid elavad üksteisest eraldi.

Sõja tagajärjel langes tööstustoodang 80--90%, tööpuudus kasvas 80 protsendile. Kui 1990. aastal oli Bosnia-Hertsegoviina SKT 11 miljardit dollarit ja tulu elaniku kohta 2400 dollarit, siis aastal 1995 oli SKT vaid 2 miljardit dollarit ja tulu elaniku kohta 500 dollarit. Majanduslikku kahju ja purustatud infrastruktuuri taastustööde hinnaks on arvatud 20 miljardit dollarit. Lisaks on maapõues pool miljonit miini, millest kahjutuks on tehtud vaid 5 protsenti.

Sõja järel on reaalne majanduskasv olnud 40% aastas, jõudes läinud aastaks 40 protsendile 1990. a tasemest. Nüüd vajab riik kiiresti seadusi investeeringute soodustamiseks ning ettevõtete ja pankade erastamist.

Hetkel kuum