Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigilõivud närivad rahakoti auklikuks
Tuleval aastal läheb elu kibedaks autoomanikel, alkoholiga kauplejatel, samuti kõigil neil, kel plaanis tehing varaga, firma registreerimine või ees kohtuskäik -- valitsusel on kavas tõsta ligi 300 riigilõivu, millest loodetakse riigikassa täitmiseks saada 250 miljonit krooni rohkem kui tänavu, kokku enam kui 700 miljonit.
Äripäev ei pea õigeks riigilõivude suurtõstmist -- lõivud on mõeldud riigi kulutuste katmiseks ühe või teise dokumendi vormistamisel, mitte hädaabinõuks eelarveaukude lappimisel.
Riigilõivud suurenevad kõige rohkem alkoholi impordil ja jaemüügil: sisseveo luba kolmeks aastaks hakkab maksma 175 000 krooni ja poepidajad peavad müügiloa eest välja käima kaks korda suurema summa kui tänavu, 44 000 krooni. Ometi on Eesti võtnud täitmiseks Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ühinemise lepingu, mis lubab riigil impordile kehtestada riigilõivutaolisi tasusid üksnes ulatuses, mis katab litsentsi väljaandmisel riigi osutatud teenuste kulud.
Suurpoodnikke see suurt ei mõjuta, küll aga seisavad väikeäride omanikud valiku ees, kas loobuda alkoholimüügist ja üritada ikkagi edasi kaubelda või panna pood kohe kinni. Külapoed elavad paraku alkoholimüügist saadud tulu najal. Uut hoogu saab salaviinaäri.
See, kes plaanib tuleval aastal autoregistrikeskusega asju ajada -- minna juhiluba taotlema, sõidukit registreerima jne -- peab arvestama umbes 5000 krooniga, sellest üksnes sõiduki numbrimärk läheb maksma 1500 krooni.
Valitsus võib nii saada parema ülevaate sellest, kui suured summad liiguvad läbi (vanade) sõidukite maaletoojate ja müüjate sõrmede, ning sellest riigikassasse mõned kroonid lisaks. Tegelikult nuhtleb riik autoomanikke auto omamise eest, suurendades pidevalt sõidukiga seotud väljaminekuid põhimõttel «kui sul on auto, on sul ka raha».
Kolmikliidu mure, kuidas leida katet 2000. aasta riigieelarve kuludele, on mõistetav, kuid valitsuse tegevus kulude ja tulude tasakaalustamisel stiilis «ühe käega annan, teisega võtan» ei ärata usaldust. Ebaprofessionaalne on iga riigikassa täitmiseks astutud ebapopulaarset sammu põhjendada vajadusega täita eelarveauk, mis tekib seoses ettevõtte tulumaksuvabastusega.
Valitsusel on allikaid, millest ühisesse katlasse lisa ammutada -- näiteks riigivara erastamisest laekuvast rahast, mis seni läks Hüvitusfondi, võib osa suunata stabilisatsioonireservi asemel eelarvesse. Ka kaitsekulutuste 22,2protsendiline kasv võrreldes tänavusega on ilmselgelt üle pingutatud. Aga alustada tasub valitsusel nähtavasti korra loomisest oma majapidamises.