Parem kui varem

18. oktoobril otsustas riigikogu juhatus võtta muuhulgas menetlusse vabariigi valitsuse poolt 13. oktoobril algatatud kindlustustegevuse seaduse eelnõu (215 SE). Seadus peaks asendama kehtivat kindlustusseadust.

Tegemist on juba pikemat aega töös olnud eelnõuga, mille väljatöötamise kulg on põhjustanud poleemikat ja mille jõustumisel on kindlustusturule oluline tähendus. Väärib mainimist, et kehtiv kindlustusseadus võeti vastu 1992. aastal ja kuigi sellesse on sisse viidud mitmeid muudatusi (kasvõi kindlustusseltside investeerimistegevuse reguleerimiseks, mis jõustus selle aasta 1. juunil), ei vasta see enam kohaliku kindlustusturu vajadustele ega ka Euroopa kindlustustegevuse printsiipidele.

Eelnõule iseloomulikult esineb seaduses ebaselgeid sätteid, nagu näiteks kindlustuslepinguga seotud konsultatsioonide osas. Seadus deklareerib küll, et antud tegevusala kuulub tema regulatsiooni, kuid samas ei leia ühtegi täpsustavat lauset ega viidet hiljem kehtestatavale õigusaktile.

Tegelikult, arvestades igasuguse lepingusuhte õiguslikku iseloomu, tuleb siin kohaldada hoopis õigusabi andmist puudutavaid sätteid. Kindlustusõigusalane konsultatsioon ei ole mingil juhul kindlustusvahendus. Ka on üllatav, et füüsiline isik võib õigusnõuannet osutada, äriühinguna tegutseva õigusbüroo staatus on aga jäetud lahtiseks.

Esmakordselt on välja toodud kindlustusvõtjate huvide kaitstuse hindamise kriteeriumid. Kindlustusandjal peavad olema piisavad tehnilised vahendid, sh infosüsteemid ja organisatsiooniline struktuur.

Huvitav on säte, mille kohaselt kindlustusandjal ei tohi olla võlausaldajate ees täitmata kohustusi rohkem kui tema ühe kuu laekuvate kindlustusmaksete kogusumma, v.a edasikindlustusandja osa ja nõuded, mille üle käib kohtuvaidlus. Õigusteadvuse suurenemisega kindlustusvõtjate hulgas võib selliseid nõudeid tekkida üsna palju. Alati võib selts hüvitisest keelduda, mida omakorda saab vaidlustada.

Seadus paneb paika raamid, mille alusel saab kindlustusseltside tegevust hinnata, paljuski aga viidatakse headele tavadele või nn «mõistlikkuse» printsiibile. Eestis väljakujunenud arvestatav kindlustuspraktika (ja kindlustusõigus!) tegelikult peaaegu puudub. Nii peab kohaldama Euroopa Ühenduste liikmesriikide kogemusi. Iseasi, kuidas see praktikas tööle hakkab.

Seoses Eesti loodetava liitumisega ELiga ei ole eelnõus tehtud piiranguid EÜ liikmesmaal registreeritud seltsi turuletulekul. Ainus, mida nõutakse, on, et selts peab esitama enda kohta andmed emamaa kindlustusjärelevalve kaudu. Kindlustusinspektsiooni kui tarbijakaitsja institutsiooni roll on selginenud.

Igati tervitatavad on nõuded kindlustusandja (ja maakleri) aktsionäridele ja juhatusele. Juhtimisorgani liikmetelt nõutakse laitmatut ärialast reputatsiooni. Seadus teeb üheseltmõistetava piirangu kindlustusfirma töös osalemiseks isikute suhtes, kelle tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või tegevusloa tühistamise. Kindlustusinspektsioonile on antud ebasobiva juhtorgani liikme tagasikutsumise õigus ja seda mitte ainult seaduses sätestatud nõuetele mittevastavuse, vaid ka näiteks oma tööga mittetoimetulemise pärast.

Euroopa seadustega on kooskõlas ja siin täiesti rakendatav ka kindlustusandjate omanike kontroll ja võimalus vältida olulise osaluse minekut kahtlase taustaga omanike kätte. See lõpetab praegu võimaliku riiulifirmade kaudu seltsi tegevuse kontrollimise ja hallide kardinalide kasutamise.

Eraldi on sätestatud kindlustusandja sisekontrolli loomise kohustus. Sisekontroll peab tagama kindlustusandja tegevuse vastamise õigusaktidele ning headele tavadele. Samas tekib õigustatud kahtlus, kas kindlustusandja enda poolt moodustatud sisekontroll suudab oma tegevuses säilitada sõltumatust või luuakse võimalus nn ringkäenduseks.

Kindlustustegevuse seaduse eelnõu kohta võib öelda: parem kui varem, kuid võiks olla veel parem. Kui kindlustusandjate majandusliku tegevuse saab enam-vähem kontrolli alla ja suureneb tarbijate usaldus kindlustusturu vastu, siis tüüptingimuste näol on kindlustusandjal lepingulistes suhetes arvestatavad trumbid. Tegelikult hästitoimiva kindlustusturu loob nii kindlustusandjate, -vahendajate kui ka -võtjate tegelik praktika huvide kaitsel ja vaidluste lahendamisel.

Autor: Aare-Matti Inglist