Ühinemine Euroopa Liiduga toob Eestisse uusi kindlustusteenuste pakkujaid, seejuures võivad välisseltsid tulla turule otse, kohalikke osakondi loomata.

Euroopas hakati juba 1964. a liikuma mitteelukindlustuse liberaliseerimise suunas. Eesmärk oli liikmesriikide kindlustusandjate võrdsustamine kodumaistega. Esimese direktiivi roll kindlustusvõtjate suhtes tähendas, et kindlustatud peavad igas liikmesriigis saama võrdse tarbijakaitse, olgu neil kindlustussuhe kodumaise või väliskindlustusseltsi esindusega. Kindlustusseltsid aga tegutsevad sarnase kindlustusjärelevalve alusel.

Algselt mängis tähtsat osa tegevuskohamaa printsiip -- teenuste pakkuja peab oma tooteid kohaldama selle maa seadustele, kus ta neid pakub (võrreldav Eestis praegu kehtiva süsteemiga).

1970. a võttis Euroopa Komisjon suuna emamaa printsiibile, mis nägi ette võimaluse pakkuda emamaa litsentsi omavaid tooteid piiranguteta kõigis liikmesriikides. Kindlustusvõtjal peab olema võimalus otsida sobivaimat kindlustuskaitset kogu ELi piires ning kohtuvaidlustes tuleb kasutada rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Euroopa Komisjon pidas väga oluliseks kindlustusjärelevalvete tihedat koostööd. Euroopa Kohtukoja praktikast näeme, et kindlustustegevus on tarbijakaitse seisukohalt väga tundlik. Silmas pole peetud mitte suurettevõtete kindlustamist kaaskindlustajate abil, vaid väiksemate ettevõtete ja eraisikute kaitset. Suurettevõttel, kel üldjuhul on esindused välisriikides ja efektiivsed võimalused end kaitsta, pole selle probleemiga tõsist kokkupuudet. Koos teenuste vaba liikumisega jäid kehtima reeglid, mille kohaselt privaatklientide ja väikeettevõtete kindlustamisel tuleb järgida ikka tegevuskohamaa printsiipi, st antud turul tegutsemiseks peab olema selle riigi luba ja lepinguõiguse seisukohalt tuleks kohaldada asukohamaa seadust.

Kolmas mitteelukindlustusdirektiiv aastast 1992 paneb konkreetsed alused ühisturu suhetele. Ühisturg on primaarse tähendusega. Asukohariigi väljastatud litsents peab kehtima kogu ELis. Direktiiv näeb ette ka regulatsiooni kapitalipaigutuste suhtes, mis liikmesriikides võib olla ka rangem. Tariifide ja kindlustustingimuste preventiivne kontroll tühistati ka väikefirmade ja eraisikute kindlustuses. Kindlustusvõtjate huvide tagamiseks nähti ette kohalik seadusandlus ja tarbijakaitse.

Oluline tähendus Eesti jaoks on kindlustusfirmade omanike kontrollil, mis tõkestab firmade mineku kahtlase taustaga riiulifirmade ja offshore-struktuuride kätte. Samuti sai järelevalve õiguse kontrollida tegevjuhtkonna kvalifikatsiooni. Põhirõhk on seejuures emamaa järelevalvel seoses tegevusloa andmisega.