Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
ELi kaubandusbarjäärid osutuvad kulukaks
Sellisele järeldusele jõudis juhtiv prantsuse ökonomist Patrick Messerlin, kes esmakordselt on püüdnud kompleksselt arvesse võtta kõiki kaitsemeetmeid -- dumpinguvastaseid abinõusid, subsiidiume, tollitariife ja tolliväliseid kaubandustõkkeid.
Messerlin on oma uuringus analüüsinud Euroopa Liidu 22 enim kaitstud põllumajanduse, tööstuse ja teeninduse sektorit. Tema hinnangul olid nendes sektorites rakendatud kaubandusbarjääride majanduskulud 1990. aastal 100 miljardit eurot ehk 1565 miljardit Eesti krooni ja need püsivad enam-vähem sama suured kuni tänase päevani.
Messerlin jõuab üllatavale järeldusele, et tööstuse kaitsmise majanduskulud on mõnevõrra isegi suuremad kui põllumajanduse kaitsmise kulud. Kõige enam on Euroopa Liidule maksma läinud tekstiili- ja rõivatööstuse kaitse.
Messerlini hinnangul on pärast 1990. aastal rakendatud kaubandusprotektsioon võrdväärne 13--14% Euroopa Liidu kaubatoodanguga ehk 2-3 korda rohkem, kui seni arvatud.
Kaubandusbarjääride abil säästetud töökoha hinnaks saab Messerlin 3,44 miljonit Eesti krooni, mis ületab kümnekordselt vastava sektori keskmise palga.
Samal ajal on tänu kaitseabinõudele neis sektorites õnnestunud säästa ainult 3% töökohtadest.
Tootjad on kaubandusbarjääride tagajärjel saanud suuremat tulu kui valitsused tollitariifidest, mistõttu on selge, miks nad nii aktiivselt sõdivad kaubanduse liberaliseerimise vastu, on prantsuse teadlase järeldus.
Autor: ÄP