13. detsember 1999 • 2 min
Jaga lugu:

Kakssada kakskümmend üheksa kaamelit

Lugedes 10. detsembri Äripäevast artiklit «Offshore'i kasutamine keerukamaks», leidsin sealt järgmised uuel tulumaksuseadusel, rahandusministeeriumi määrusel ja rahandusministri Siim Kallase esinemisel põhinevad väited:

-- uus tulumaksuseadus nõuab madala maksumääraga maade ettevõtteile makstud summadelt 26% tulumaksu kinnipidamist;

-- nii maksustatakse igasugune raha liikumine madala maksumääraga ettevõtetesse;

-- nimetatud reeglit ei rakendata madalama maksumääraga riikides asuvate, kuid reaalselt tootmisega tegelevate ettevõtete suhtes;

-- on toodud «valge nimekiri» maadest, mida madalamaksuliseks ei loeta. Nimekirjas on ainult 19 riiki (!), enamasti Euroopast. Ülejäänud on loetud «madalamaksulisteks». Nimekirjast puuduvad nt USA, Venemaa ja Suurbritannia (väike ebatäpsus: artik-lis on nimekirjast väljas Läti ja Leedu, mis määruses on).

Suurem osa Eestisse imporditavast kaubast langeb 26% maksu alla, kuna nt Microsofti tarkvara, Daewoo televiisorite, Venemaa kütuse, Argen-tiina õunte ostmisel ei saada neid otse tootjalt, vaid vahendajalt. Seega kallinevad need kaubad Eesti tarbijale 1,6 korda, sest välistarnijaid ei huvita Eesti seadusemuutused, vaid nad soovivad kauba eest saada endist hinda.

Maailmas on ca 250 riiki. Eesti riik plaanib kuulutada neist «valgeteks» 21. Kõik teised peavad tõestama, et nad pole «kaamelid» (maksuvabad maad).

On nähtud ka võimalust küsida maksuametilt nõu, kas partner on maksuvaba või mitte. Kui sealt tuleb arvamus mingite «mustade» nimekirjade alusel, oleks normaalne need avalikustada. Kui aga aluseks on ametniku subjektiivne arvamus, on see ainult tee korruptsiooni edasiseks suurenemiseks.

Raske on ette kujutada olukorda pärast selle maksuseaduse jõustumist, kui Eesti on kuulutanud enamiku maailma riike «kaameliteks». Ilmselt kujuneb paariaks Eesti ise. Eesti langeb tagasi 1990. aastate algusesse, mil enamik kaupu teistest riikidest imporditi Soome (nüüd ka Läti) kaudu, sest otsene import kujunes liiga kalliks.

Seni on Eesti oma seadusloomes lähtunud teiste maade positiivsest kogemusest. Mustad nimekirjad maksuvabadest maadest pole meie lähemas ega kaugemas ümbruses midagi ebatavalist. Kuid seda, et üks väikeriik esitab sanktsioone suuremale osale maailma riikidele väga häguste kriteeriumide alusel, maailma senine praktika ei tunne. Ei tunne seda WTO, kuhu Eesti hiljuti astus, ega Euroopa Liit, kuhu me pürgime.

Kas see seadus täidab oma püstitatud eesmärki -- võidelda offshore-firmade kaudu vähendatava tulumaksu eest --, on äärmiselt kahtlane. Tekkiv kahju ja segadus on aga ilmsed.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt