14 detsember 1999

Eesti Televisioon läheb mäest alla lepse reega

Äsja Eesti Televisiooni peadirektori ametist lahti lastud Toomas Lepp suutis avalik-õiguslikuks nimetatud telejaama kahe aastaga veel hullemini pahupidi pöörata kui tema eelkäijad kokku. Seda, et katkutud telemammutist kunagi õige eluloom saab, usuvad tõsimeeli vaid ETV kauased tegijad, mõned kultuuri- ja poliitikainimesed.

Äripäev arvab, et ei ole mõtet enam aega raisata ETV-le uue juhi otsimisega, vaid see telekanal tuleb erastada.

Poliitikute jutt avalik-õigusliku telekanali hädavajalikkusest on muutunud sõnakõlksuks. Elu on näidanud, et riikliku struktuuri sisse pole võimalik moodustada toimivat n-ö sõltumatut struktuuri. Nii või teisiti jääb see poliitiliste tuulte tallermaaks -- Eestis ei ole toimunud ühtki võimuvahetust, ilma et see peegelduks ühel või teisel viisil ka avalik-õiguslikus televisioonis. Nimetagem või juhtide väljavahetamist.

Toomas Lepp on siin erandlik figuur, tema vallandamise puhul ei saa rääkida üksnes poliitilisest taustast, vaid ka tema sobimatusest juhi ametikohale. Veel enam, riik ei tea ise ka, milline peab olema Eesti avalik-õiguslik televisioon. See on peamine põhjus, miks on ETVd raske juhtida või miks ETV reformimisest pole seni asja saanud. Riigitelevisiooniregi on allamäge veerenud pikemat aega, Lepp pani selle vaid kiiremini liikuma.

Riik püüab inimesi veenda , et aasta aasta järel sadade miljonite kroonide matmine ETVsse on õige ja õilis -- muidu rahvuskultuur hääbub, kaovad kultuuri-, haridus- ja spordisaated, venekeelne programm, väärtfilmid -- või et Euroopa Liit nõuab avalik-õigusliku ringhäälingu olemasolu. Ka ELis on erandeid, näiteks Austria. Ja kultuur pole Austriast kusagile kadunud.

Kommertstelevisioon ei ole tõesti huvitatud väikesele auditooriumile saadete tegemisest-näitamisest, sest need ei paelu reklaamikliente, ei too raha sisse. Kuid ega neid saateid ETV programmiski palju rohkem pole kui erajaamades, paksu seebivahu seest luubiga otsides leiab mõned teleteatritükid ja oma(jutu)saated.

Kui vaatajailt küsida, mida nende jaoks tähendab ETV, ei kuule neilt vastuseks «kultuurijärjepidevuse hoidja», nimetatakse hoopis nimesid: Reet Oja, Reet Linna, Mati Talvik, Indrek Treufeldt, Vahur Kersna... ja Aktuaalne Kaamera.

Selleks, et säiliks rahva ja (rahvus)kultuuri (silm)side, pole vaja ülal pidada tohutut kinnisvara kesklinnas ega mammutorganisatsiooni. Eestis on häid saatetegijaid ja erakanalid, riigil tuleb need kokku viia, tellides selliseid saateid, mida vajalikuks peab, ning ostes nende näitamiseks erajaamadelt saateaega. See tuleb odavam kui ETVd rahastada, saated on kvaliteetsemad ning tagatud oleks ka olulise teabe edastamine inimestele.

Hetkel kuum