Radioaktiivset kiirgust on võimalik muuta tajutavaks

Radioaktiivset kiirgust ei taju inimene ainsagi meeleorganiga. Ka surmavalt ohtliku kiirgustaseme puhul saadakse sellest pahatihti teada vaid tagantjärele, kui kiirgus on oma töö juba teinud.

Prahihunnikust, metsast, kunagise NSV Liidu sõjaväebaasi ümbrusest või lihtsalt maanteekraavist leitakse aegajalt kiirgavaid objekte ja tuuakse need paha aimamata koju.

Sama ohtlik on maapõuest ja puurkaevude veest eralduv radioaktiivne gaas radoon. Õhust mitmeid kordi raskem radoon koguneb ehitiste madalamatesse kohtadesse: keldrisse, basseini, süvendisse jm. Sissehingatav radioaktiivne gaas hakkab organismi seest kahjustama.

Radioaktiivse kiirguse eest hoiatavad seadmed jagunevad portatiivseteks (patareitoitel Impulss ja Radon-1) ja statsionaarseteks (Signal ja Radon). Portatiivsed indikaatorid on varustatud osut-mõõteriistaga kolmevärvilisel skaalal ja helisignaaliga, mida saab vajadusel välja lülitada. Impulss registreerib beeta- ja gammakiirgust, Radon-1 alfa-, beeta- ja gammakiirgust.

Statsionaarne Radon on ette nähtud ehitiste keldriruumidesse, kuhu võib koguneda radoon. Seade registreerib kiirgust ja alarmeerib, kui selle tase ületab lubatava. Signali tundlik element asub 6 m pikkuse kaabli otsas, mistõttu seda võib elektroonikaplokist eemale viia, näiteks paigutada hoone välisseinale, keldrisse jm.

Statsionaarse seadme võib paigaldada ka autosse, mis on oluline palju ringi sõitvatele või ohtlikke materjale vedavatele juhtidele. Spetsiaalsele alusele kinnitatud seade saab toidet autolt.

Statsionaarsetel seadmetel saab kiirguse taset hinnata kolme värvi signaallampide ja helisignalisatsiooni järgi. Seade on varustatud väljundiga (sulguvad kontaktid), mis reageerib, kui kiirgustase ületab lubatava väärtuse. Kui näiteks Radon näitab tavalisest kõrgemat radioaktiivsuse taset ja on põhjust muretseda gaasi kõrge kontsentratsiooni pärast, võib seade ruumis automaatselt sisse lülitada ventilatsiooni.

Autor: ÄP