«Kõik, mis Teie minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust iialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Te aru saanud, et Teie minust aru ei võigi saada, kuna ma väga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa...» umbes nii alustas Saalomon Vesipruul oma kirja «Narride narris».

Küllap oleks tore mõelda, et me tõepoolest pole millegagi rahul ja ise ka täpselt ei tea, mida teeme ning tahame, kuid vaatamata kõigele tundub siiski, et mõne piimatöösturi kartus toormest ilma jääda on niivõrd suur, et otsitakse abi lausa tuntud kirjandusklassikutelt. Võrdlus leiutaja Jaan Tatikaga pole ehk päris kohane, sest kõik, mis piimaturul toimub, on tegelikult päris loomulik areng.

Põllumajandus, sh piimatootmine, tundub kõrvalseisjale väga selge ja lihtne: tööstur Jõgi käsib tootjal hakkama saada kahe ja poole krooniga piimaliitri eest, kuigi teame, et see ei kata tootmiskulusidki. Mina küll ei julgeks arvamust avaldada näiteks kas või haruldaste muldmetallide ja nende töötlemise kohta, kuigi esmapilgul tundub seegi väga lihtsana -- muudkui kaeva välja, mis aastatuhandeid maapõues peidus olnud.

Lehmaga on natuke teistmoodi -- see kurinahk ei oska rehkendada ega rõõmustada 2.50se piimahinna üle. Tema tahab iga päev süüa, vahel kallist kunstpulli ega hooli, kust peremees sööta ostab.

Jõgi on vähe aega piimanduses töötanud. Loodame, et tal ei tule toorainenappuse ja osa piimatööstuste peatse väljasuremise tõttu enneaegu ametit vahetada, küll siis piimanduse põhitõed selgeks saavad.

Artiklist saame üllatusega teada, et Tallinna Piimatööstustel on juba pikemat aega olnud paljude partneritega pikaajalised fikseeritud hindadega lepingud. Selgub, et sel ajal kui piima oli küllaga, kehtisid ka tagatoahinnad. Kui Tallinna Piimatööstus paari suurema tarnijaga pikaajalise lepingu sõlmiski, aitas see vähe sadu väiketootjaid, kellega mingit lepingut polnud. Öeldagu lõpuks välja see hind, mida ollakse nõus praegu ja igal järgneval kuul maksma. Ka tootjaga sõlmitud leping peaks olema võrdsete partnerite leping.

Mida nimetada õiglaseks konkurentsiks? Kas oli konkurents õiglane siis, kui piima oli küllaga ja tootja, müts näpus, matsi kombel töötlejahärra jutul käis, et paremat hinda paluda? Nüüd, mil piima napib, käivad töösturid tootjate huvide tuliste kaitsjatena esinedes öösel ja päeval talust tallu ja laudast lauta. Enam ei põlata ära ka väiketootja piima. Ajad on muutunud, käigu härrad töösturid-tootjaid moosimas palju tahavad -- see kõik on hiljaks jäänud, tootja ei lase ennast enam lollitada.

Kui organiseerunud piimatootjad ei saa kokku sellist piimakogust, et aasta keskmine hind tõuseks 3.30ni, pole sellestki midagi katki. Jää on murtud. Kui me ei taha, et osa järelejäänud lüpsikarjast suvel jälle tapamaja poole veereb, peame aga teadvustama, et kolm krooni piimaliitrist talvekuudel pole lahendus. Tootjal peab olema selge, palju saab ta toorme eest ka juunis-juulis. Kes tagab, et siis, kui piima jälle küllaga, ei lange hind 1.50 tasemele.

Jõgi artiklis kõigis surmapattudes süüdistatud kaks persooni läitsid ainult tõrviku, aktsiooni algatasid tegelikult ju töösturid ise, kes pikka aega pidasid tootjaid ainult narrikesteks ja maksid neile sandikopikaid. Jõgi arvab, et piimaaktsiooni algatajaid tõukas tagant kuulsusejanu ja soov saada koht riigikogus. Ei, igasugu juhtijaid ja kooreriisujaid on juba niigi palju olnud, nende eesmärk oli ja on piimatootmise säilitamine Eestimaal ja piimaühistute loomine kõigis maakondades. Edu ongi saavutatud -- neljale maakondlikule ühistule on lisandunud seitse.

Maades, kus pole olnud nõukogude võimu, on loogilise arengu tulemusena moodustunud üleriigiline keskühistu, kes suunab pea kogu riigis toodetavat piima ning sõlmib kõigi töötlejatega lepingud. Selline areng on paratamatu ja Eesti tingimustes rakendatav ühe-kahe aasta pärast. Seda töösturid kardavadki -- pooled neist on varsti sunnitud tegevuse lõpetama, 29 piimatööstusele ei jätku enam tooret ega turgu.