Ettvõtluse eesmärk on teenida tulu

21. märtsi Äripäevas ilmus Kadri Kullmanni artikkel ?Kas tulumaksuseadus peab meeldima??. Artikli autor on seisukohal, et firma eesmärk on areng. Samas taunitakse ettevõtjaid, kes tahavad saavutada isiklikku heaolu firma arvel. Samast kontseptsioonist lähtub ka uus tulumaksuseadus.

Kogu majandusajaloo jooksul on ettevõtluse eesmärgiks olnud omanikutulu. Ettevõtte areng on omanikutulu suurendamise vahend, kuid areng ei ole eesmärk omaette.

Vaevalt et leidub ?sinisilmseid? investoreid, eriti aga Eestile hädavajalikke välisinvestoreid, kes oleksid nõus ettevõttesse raha paigutama pelgalt eesmärgiga seda arendada, teades, et arendamine oluliselt ei paranda nende isiklikku heaolu. Ettevõtja isiklik heaolu ei ole midagi kohutavat. Tegemist on ainsa majandusliku arengu tõukejõuga, initsiatiivikuse- ja investeerimisriskide võtmise stiimuliga ja ajendiga eelistada Eestis selges vähemuses oleva ettevõtja rasket ja tänamatut staatust riigiametniku omale.

On sümptomaatiline, et Kadri Kullmann on Eesti tulumaksuseadusele võrdluseks toonud Norra ja Rootsi kui maailma kõige kohustavamate maksupõrgute näited. Vaevalt et Eesti peaks neist eeskuju võtma.

Tuleb aga arvestada, et põhjamaistes maksupõrgutes on tulumaksuvaba miinimum paljukordselt kõrgem, ettevõtjale langev sotsiaalmaks madalam, seal ei tunta selliseid nõmedusi nagu sotsiaalmaks juhatuse ja nõukogu liikmete tasudelt jne. Mis aga kõige tähtsam, erinevalt Eestist saab sealne ettevõtja riigilt vastu avalikku teenust. Seal sõidab ettevõtja ?erisoodustuseks? oleva autoga mööda ohutuid teid, politsei reaalse olemasolu tõttu on kuriteo ohvriks langemise võimalus minimaalne, tagatud on korralik arstiabi jne. Soomes on tulumaks dividendidelt näiteks 28.

Neil asjaoludel võib välisinvestoril tekkida raskusi loogiliste põhjuste leidmisega, miks peaks ta investeerima kõrge maksukoormusega riskantsesse Eestisse. Vaevalt et isikliku heaolu parandamise asemel kujuneb põhjuseks ettevõtte arendamise soov.

Mis aga puudutab korduvalt diskussiooni objektiks olnud välisinvestoritele lubatud tulumaksusoodustuse äravõtmist, siis tegemist on põhiseaduse rikkumisega. Näiteks, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.09. 1994 otsuse kohaselt on legitiimne ootus põhiseaduslik printsiip.

Riigikohus osundas, et isikul on õigus seadusega lubatud soodustusele lubatud tähtajal ja riik ei tohi, sõnamurdlikult käitudes, soodustust ennetähtaegselt ära võtta (RT I 1994, 66, 1159, vt ka RT I 1998, 86/87, 1434).

Riigikohus rõhutas 17.03. 1999 lahendis, et õiguskindlus ja õiguspärane ootus on põhiseaduslikud printsiibid, mille kohaselt igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigusi realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus põhiseadusega (RT III 1999, 9,90).

Nn grandfather clause on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiip, mille rikkumisest tulenev kahju kujuneks tunduvalt suuremaks kui lubatud tulumaksusoodustuse äravõtmisest loodetud kasu.