Sõnatu täiuslikkus

Eesti Draamateatri väike saal ei ole enam tavaline mängusaal. Alates oktoobrikuust saab see tuhmkuldse valgusega toaks, kus lukus ukse taga, keset raskeid vaipu, nikerdatud mööblit ja hämaraid varje ootavad asjatult oma isandat koer Popi ja pärdik Huhuu. Sest ühel päeval isand enam ei tule. ?Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja uni, hirmsam kui tõde. Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu.?

Nii kirjutas Friedebert Tuglas oma kuulsas novellis. Tuglas on ise väitnud, et novelli ?Popi ja Huhuu? idee tärkas tal 1911. aastal Louvre?is, vaadeldes ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte. Kohe samas tegi kirjanik esimesed märkmed ning sellega oli teose flaamipärane interjöör kindlaks määratud.

Madalmaade olustiku täpsemaks tundmaõppimiseks käis Tuglas selle novelli jaoks materjali kogudes veel korduvalt Louvre?is, samuti Cluny muuseumis ning reisis Brüggesse, Antverpeni ja Genti. Enam kui kolm aastat meeles mõlkunud idee realiseeris kirjanik kolme päevaga.

?Popit ja Huhuud? on Eesti Draamateatris varemgi mängitud. Lavakunstikateedri 7. lennu üliõpilane Merle Karusoo lavastas selle novelli oma kursusetööna, näitlejateks kursusekaaslased Urmas Kibuspuu (Popi) ja Lembit Peterson (Huhuu). 1975. aasta 31. jaanuaril jõudis see koolilavalt Eesti Draamateatri väiksesse saali. Ehk pole juhus, et nüüdki toob novelli lavale samas, 7. lennus lõpetanud Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas.

Priit Pedajase sõnul on ?Popi ja Huhuu? unikaalne teos. ?Põhjus, miks ma selle kakskümmend viis aastat hiljem lavastada võtsin, on lihtne. Häid asju on vähe ning täiuslikke asju ei võeta kordamiseks just väga tihti.? Samas lisab Pedajas, et novelli lavastamine on tal tegelikult varem mõtteis mõlkunud ning ta on ?Popi ja Huhuu? lavale toomist isegi alustanud, kuid see jäi pooleli.

Pedajas lisab, et oma ?Popit ja Huhuud? lavastama hakates ei olnud tema huvi seotud legendaarse Karusoo lavastusega. ?Pigem on see iga lavastaja huvi katsetada sõnatu teatriga ning, kui Jumal annab, katsetan kunagi veel.?

Lavastuse enda kohta ütleb Pedajas, et tegemist on väga raske lavastusega, mis valmis küllaltki lühikese ajaga. ?Teadsin, et tegemist on eriolukorraga, mil teeme väga vähe proove. Leppisingi siis näitlejatega kokku, et tükki mängides töötame selle kallal pidevalt ka edasi.?