Aktsionäride panus ettevõttesse

Ettevõtete laiendamiseks vajamineva finantseerimise puudus on kohaliku ettevõtja üks suurim probleem. Ettevõtte tegevuse laiendamise võimaluste vähesus on ka üks levinumaid põhjusi, mis sunnib kohalike omanike ettevõtteid müüma välisinvestoritele.

Kuigi osad müügid toimuvad suhteliselt atraktiivsete tingimustega ? viimastest mainida kasvõi Regiot ? on suur osa tehingutest kohalike omanike jaoks väiksema väärtusega. Levinud on skeemid, kus Eesti-pool ehitab üles kohaliku müügi-või tootmise poole ja välisomanikud osalevad finantseerimises ja seadmete või kaupade tarnimises.

Enamikul juhtudel toimuvad välisomanike investeeringud kas omanikulaenuna või kaubakrediidina ettevõttele, mis mingil hetkel konverteeritakse omakapitali või seadmete hindamisena ja nende mitterahalise sissemaksena ettevõtete omakapitali. Seega tagab suurema osa ettevõtte edust ja väärtuse kasvust kaks komponenti:

a) välisomaniku investeering (kas rahas, kaupades või sisseseades);

b) kohaliku omaniku investeering (juhtimisoskused, erialateadmised, isiklikud kontaktid).

Omanike struktuuri kujunemisel mängivad olulisimat osa siiski raha ja muud ettevõttesse investeeritud varad. Oskused, mis kuluvad nende varade abil väärtuse loomiseks, on enamikel juhtudel jäetud omandisuhte väärtuse arvestamisest kõrvale.

Vältimaks olukorda, kus omakapitali suurendamisel võetakse arvesse vaid rahas ja muudes varades tehtavaid investeeringuid, tuleb enne igat olulist kapitali suurendamist leida vastused eelkõige kahele küsimusele.

Kui palju on ettevõtte väärtus ja sellest tulenevalt omakapitali väärtus? Kui suur on uue omakapitali sissemakse suurus võrrelduna kogu ettevõtte väärtusega?

Esimesele küsimusele saab vastuse lähtuvalt ettevõtte hindamise teooriast. Kogu hindamise teooria põhineb arusaamisel, et ettevõtte väärtus ei võrdu omakapitali nimiväärtusega, vaid ettevõtte poolt omanikele genereeritava raha nüüdisväärtusega.

Mõistmaks paremini ettevõtte väärtuse kujunemist olgu järgmine näide.

Oletame, et meil on 40 000kroonise omakapitaliga ettevõte, mis on loonud mobiiltelefoni aku kaaluga 25 grammi ja kõneajaga 100 tundi. Sellise ettevõtte väärtus põhineb leiutise müügist saadavatel tuludel, mis suure tõenäosusega ulatuksid miljarditesse kroonidesse, mitte aga 40 000kroonisel omakapitalil. Seetõttu rajaneb iga ettevõtte väärtuse määramine siiski tema võimel genereerida tulu, mitte hetkel temasse investeeritud kapitalil. Tulu genereerimise võime põhineb aga nii kasutataval sisseseadel kui ka oskusteabel ja inimeste isiklikel omadustel.

Ettevõtte omakapitali väärtuse (võimaliku teenitava tulu) leidmine on komplitseeritud ülesanne, mis sisaldab suures osas prognoose ja tulevikutrendide ennustamist. Tavaliselt on oluline vahe omaniku ja investori arusaamisel uue projekti võimalikust rentaablusest ja tuludest. Tõenäoliselt eksisteerib siiski võimalik tulevikustsenaarium, mis on aktsepteeritav mõlemalt poolt ja mille alusel on võimalik leida selline omakapitali väärtus, mis rahuldab mõlemaid pooli.

Teine samm on uue sissemakse suuruse hindamine ettevõtte omakapitali. Oletades, et ettevõtte väärtuseks on hinnatud 2 miljonit krooni ja teine omanik soovib suurendada omakapitali mitterahalise sissemakse abil, milleks on sisseseade, väärtusega 200 000 kr, saab omanik sisseseade investeerimise kaudu suurendada oma osalust 10 võrra.

Juhul kui ettevõtte osakapital oleks näiteks 300 000 kr, tähendaks see 30 000kroonist sissemakset osakapitali ning 270 000kroonise ülekursi tasumist. Alternatiivsel juhul, kui hinnataks vaid ettevõtte materiaalseid varasid, tähendaks 200 000kroonise lisainvesteeringu tegemine omakapitali kasvu 500 000 kroonini ja uue omaniku osaluseks kohe 40.

Kuigi ettevõtte väärtuse määramise meetodi kasutamine on osaluste leidmisel komplitseeritud, loob see siiski võimaluse kohalike omanike tööpanuse ja oskusteabe hindamiseks ning adekvaatseks väärtuse jagunemiseks omanike vahel.