Alampalga viletsus

Pruugib lehtedel kolletuda, kui lahvatavad käredad vaidlused alam- ehk siis miinimumpalga asjus. Vähemalt selle poolest on Eestimaa viimased sügised olnud ühte nägu. Teisiti ei läinud seegi kord. Ametiühingud nõudsid 1600 krooni, ettevõtjate ühendused lähtusid nõustuvalt madalamast. Valitsus on olnud kiibitsejana seejuures kõige õnnetumas rollis ? tema jaoks on üleüldise alampalga olemasolu kohustuslikkus kahjuks kunagi seaduseks kirjutatud.

Õigupoolest võiks kõiki neid väitlusi ametiühingute pühaks esiteemaks kujunenud asja üle ükskõikselt seirata, sest numbritega pole jõutud veel nii kaugele, kus alampalga ülesajamine hakkaks otseselt kahjustama Eesti majanduse konkurentsivõimet. Seda vähemalt Tallinnas.

Samas on juba praegu selge, et 1600 kroonil alampalgana on Eesti eri piirkondades ja majandussektorites erinev tähendus. Lisaks sellele on kauplemisel alampalga üle oma selgelt korporatiivsed juured, mis nii või teisiti puudutavad demokraatliku ühiskonnakorralduse põhialuseid. Tavakodanikust kõrvaltvaatajale tundub ametiühingute ennastsalgav võitlus kindlasti kostmisena nõrgemate eest. Mis sest, et sedakorda ei taotleta midagi muud, kui tööjõu kui kauba hinnale alampiiri kehtestamist, sõltumata sellest, kui head või viletsat kaupa ka ei pakutaks. Kui seda siiski teha, peaks taoline alampiir n-ö teoreetiliselt vastama ühiskonna poolt aktsepteeritavale minimaalsele tööviljakusele, millest madalamale palgale vastavate töökohtade hoidmine oleks lihtsalt raiskamine. Ehk teisiti öeldes, sellest piirist madalama tööviljakusega, järelikult ka madalamat palka tingivad töökohad kui ebaefektiivsed kuuluksid likvideerimisele.