Vere ja hirmu piirimail

XV sajandil elas Transilvaanias üks kole mees, Vlad Dracul.

Kõikjale, kust too verejanuline mees läbi läks, jäi maha liimendav lihamets ja vererida. Kroonikute kirjelduste järgi tugineb Dracula vereimeja kuulsus ennekõike toonasele tavale lüüa kinnivõetud vaenlased karistuseks teibasse (siit ka mehe hüüdnimi Tepes ? Teibasseajaja). Usuti, et Dracula sõi koguni inimese liha ja jõi verd. 1462. aastal vallutasid türklased Transilvaania ja Dracula põgenes Ungarisse. Dracula hukkus lahingus türklastega Bukaresti lähistel 1476. aastal ning ta maeti Snagovi kloostri kirikusse. Tema pea viidi aga võidutrofeena Türgi sultanile tõestuseks, et Tepes on tõesti surnud. Kui 1930ndatel Dracula kirst avati, oli see tühi...

See legend toidab. Tollest verejanulisest mehest räägitakse palju ning ta annab oma võigaste tegudega kirjanikele, filmi- ja heliloojatele suurepärast ainest. Nii valmivadki raamatud, muusikalid, filmid ja näidendid, ning rahvas on vaimustuses.

Laval või filmis nõuab vampiiri mängimine suurt jõudu. Rolli sisseelamine nõuab märksa rohkem tööd ning rollist väljatulemine pole sugugi kerge.

Kui mulle seda rolli pakuti, hakkasin esmalt naerma. Mul on eluaeg sellised suured hobusehambad olnud. Mõtlesin, et nende hammaste pärast mind sinna ossa tahetaksegi. Kuigi etendust ette valmistades mõeldi korra ka kunsthammaste peale, jäi see plaan katki. Ei läinud vaja. Ilmselt oli see õige otsus, sest oma hambad tekitavad rohkem ehtsuse värki ning kindlasti aitas see tükki edukamalt mängida.

Dracula roll on näitlejale kindlasti raskem kui teised rollid. Sisemised vastuolud on juba suured, sest satanism mõjub psüühikale. Suures osas on see seotud ju isiksuse kahestumisega ning korraga võitleb sinus kaks erinevat poolt. See on õudne. Tolle etendusega juhtus ka veel nii, et mitmed usulahud hakkasid mind rolli pärast kiusama. See võimendas mu kõhklusi veelgi.

Kui nüüd pärast seda rolli samalaadseid filme või teatrietendusi juhtun vaatama, tuleb mulle vahel pähe mõte: ?Näe, mind mängib keegi teine?. Mõnel hetkel kipun isegi arvustama, et see keegi teine ei mängigi ju üldse nii, nagu peab.

See näitabki seda, et niisugune roll tuleb sinuga kaasa ja jääb sinu sisse.

Mulle pakuti krahv von Krolocki osa maikuus. Esmane reaktsioon oli ? keeldun. Tean ju, kui raske on pugeda uude pintsakusse. Teisalt tegi mind ärevaks määratlus, et tegemist on rokkooperiga. Siis kuulasin muusikali plaadilt ning nägin noote. Krahvi osa on akadeemilise häälekäsitlusega. See sobib sellesse muusikali ning on ka mulle südamelähedane. Otsustasin pakkumise vastu võtta.

Vampiiri roll on nagu kõik rollid. Vahet on ainult nii palju, et ma ei pea muusikalis kogu aeg laval olema. Samas nõuab krahv von Krolocki roll palju jõudu.

Veidi raske on see, et krahvi osaga paralleelselt valmib mul uus roll riigiooperis lavale tulevas ?Macbethis?. Need osad on veidi sarnased ning vahel tunnen, et mu aju on nagu pooldunud.

Krahvi tegelaskuju on mulle sümpaatne. Tema mõttemaailm on minu omaga sarnane. Krahv on haritud mees, filosoof, kes on ekslikult valele teele läinud. Ta tahab oma elu muuta, kuid ei saa. Seetõttu kannatab ta väga. Siis hakkab krahv armastama noort neidu Sarahit. Viimase silmad on kui öö. Krahv armastab tüdrukut siiralt ja puhtalt, kuid kuna mees oma elu muuta ei saa, võtab ta tüdruku ikkagi endaga kaasa.

Rolli ettevalmistamisel tuleb muude materjalide lugemine kasuks. Vampiiri-teema on tuntud teema. Miks see nii on, ma ei tea. Küllap on see sellest, et maailm liigub praegu ikkagi ühes suunas ning maailma lõpp on tegelikult lähedal. Krahv von Krolock ütleb ka oma aarias, et ühel päeval, kui maailm kokku kukub, jääb järele vaid üks asi. Ahnus. Inimkonna hukutabki täitmatu ahnus.