Venemaa ELis

Jevgeni Primakovi saamine Venemaa välisministriks 1996. a pani alguse muudatustele, mis tänaseks on oluliselt muutnud ELi ja Venemaa suhted.

Läänemeelsuselt naasti traditsioonilise Vene välispoliitilise kursi juurde, mis rõhutab Venemaa geopoliitilisi huve ja nõuab lääneriikidelt koostöö eest maailmapoliitikas väärilist tasu. Moskva ei rahuldu ka eurointegratsiooni küsimustes kõrvaltvaataja rolliga, vaid soovib protsessis kaasa mängida. Ja seda isegi siis, kui EL pole valmis nägema Venemaas tulevast liikmesriiki.

Venemaa on andnud mõista, et vastastikku kasulike kokkulepete korral võivad Loode-Venemaa, Siberi ja Kaspia toorainevarud muutuda ELile kättesaadavamaks, andes lisatrumpe globaalses majandusvõistluses USA ja Jaapaniga.

Nii pole ime, et EL on otsimas uusi teid Venemaaga läbikäimiseks. Humanitaarabi ja PHARE-TACIS programmi raames tehtavate projektide asemele, mida venelased juba praegu kõva häälega kritiseerivad, on asumas idee siduda Venemaa ELiga majanduslepingute kaudu. Esimese variandina pakutakse Moskvale tõenäoliselt lähemas tulevikus vabakaubanduslepingut. Kõrvale ei jäeta ka Ukrainat, sest euroliit näeb Kiievis olulist Moskva ambitsioonide tasakaalustajat.

Poola tihe koostöö Ukrainaga aitab ELi hiiglasliku idaprojekti täideviimist kiirendada. Nii nagu Saksamaale on vaja aidata Poola ELi, loomaks puhvrit enda ja Venemaa vahele, nii soovib Poola samasugust puhvertsooni oma idapiiridel. Samas annab poolakate aktiivsus lisaargumendi Venemaale. Viidates Ukraina eeskujule saab nõuda endalegi siduvamat ühendust ELiga.

ELi süsteemis on vabakaubanduslepingu sõlmimine eelduseks assotsiatsioonilepingule. Viimane sisaldab reeglina lisaks majandusosale ka punkte poliitilise koostöö kohta. Pole välistatud, et EL jõuab assotsiatsioonilepingute sõlmimiseni Venemaa ja Ukrainaga ca kümne aasta pärast.

Venemaa ja Ukraina tihedam liitumine ELiga on Eestile kasulik nii enne kui pärast liikmestaatuse saamist. See on protsess, mida Eesti peaks kindlasti toetama. Vastasel juhul puudub Eestil võimalus Venemaad Brüsseli kaudu mõjutada, Venemaa ja ELi majandussuhted arenevad Eestist mööda minnes ning Moskva saab edukalt kasutada eurostruktuure Eestile surve avaldamiseks.

Ka EL on ettevaatlik ja pole valmis andma Venemaa lepingutele soodsamat sisu võrreldes assotsiatsioonilepingutega, mis sõlmitud praeguste kandidaatriikidega. Nii on Eestile isegi olukorras, kus ta veel ise pole ELi liige, kasulik, kui Venemaa ja ELi vaheline koostöö süveneb. Kui Venemaa väljavaated teha Lääne-Euroopaga koostööd paranevad, kaotab ka Baltimaade vaenlasekujund Venemaa siseriiklikus võimuvõitluses senise väärtuse. ELiga tuleb Venemaal suhelda pikemas perspektiivis ja vaenulike suhete hoidmine Balti riikidega on siin vaid takistuseks.