Venemaa ELis

Jõulukingitusi on kahte liiki. Ühed lapsed saavad soovitud videomaki ja Barbie. Teised leiavad kingikarbist midagi kasulikku ? villased sokid või kalamaksaõli. Sinist kuldtähtedega europaberit lahti harutavat Eesti-lapsukest ootab kingitus, millist kirjas Brüsseli-jõuluvanale just ei palutud.

Pakis on piirideta Suur-Euroopa, kus ühisesse süsteemi on seotud Euroliit koos Venemaa ja Ukrainaga. ELis oleva Eesti idapiirist saab üks administratiivpiir Atlandilt Vaikse ookeanini ulatuva moodustise sees.

ELi ja Venemaa suhteid ei suuna enam üheksakümnendate alguse romantika. Lootus, et Venemaad on võimalik ümber kujundada vastavalt Euroopa näole, pole täitunud. Lääne-Euroopa on olnud sunnitud loobuma arvamusest, et Venemaal toimuvat saab kontrollida ja suunata ilma, et sellega kaasneks ELile poliitilisi või institutsionaalseid kohustusi.

Jevgeni Primakovi saamine Venemaa välisministriks 1996. a pani alguse muudatustele, mis tänaseks on oluliselt muutnud ELi ja Venemaa suhted.

Läänemeelsuselt naasti traditsioonilise Vene välispoliitilise kursi juurde, mis rõhutab Venemaa geopoliitilisi huve ja nõuab lääneriikidelt koostöö eest maailmapoliitikas väärilist tasu. Moskva ei rahuldu ka eurointegratsiooni küsimustes kõrvaltvaataja rolliga, vaid soovib protsessis kaasa mängida. Ja seda isegi siis, kui EL pole valmis nägema Venemaas tulevast liikmesriiki.

Venemaa on andnud mõista, et vastastikku kasulike kokkulepete korral võivad Loode-Venemaa, Siberi ja Kaspia toorainevarud muutuda ELile kättesaadavamaks, andes lisatrumpe globaalses majandusvõistluses USA ja Jaapaniga.

Nii pole ime, et EL on otsimas uusi teid Venemaaga läbikäimiseks. Humanitaarabi ja PHARE-TACIS programmi raames tehtavate projektide asemele, mida venelased juba praegu kõva häälega kritiseerivad, on asumas idee siduda Venemaa ELiga majanduslepingute kaudu. Esimese variandina pakutakse Moskvale tõenäoliselt lähemas tulevikus vabakaubanduslepingut. Kõrvale ei jäeta ka Ukrainat, sest euroliit näeb Kiievis olulist Moskva ambitsioonide tasakaalustajat.

Poola tihe koostöö Ukrainaga aitab ELi hiiglasliku idaprojekti täideviimist kiirendada. Nii nagu Saksamaale on vaja aidata Poola ELi, loomaks puhvrit enda ja Venemaa vahele, nii soovib Poola samasugust puhvertsooni oma idapiiridel. Samas annab poolakate aktiivsus lisaargumendi Venemaale. Viidates Ukraina eeskujule saab nõuda endalegi siduvamat ühendust ELiga.

ELi süsteemis on vabakaubanduslepingu sõlmimine eelduseks assotsiatsioonilepingule. Viimane sisaldab reeglina lisaks majandusosale ka punkte poliitilise koostöö kohta. Pole välistatud, et EL jõuab assotsiatsioonilepingute sõlmimiseni Venemaa ja Ukrainaga ca kümne aasta pärast.

Venemaa ja Ukraina tihedam liitumine ELiga on Eestile kasulik nii enne kui pärast liikmestaatuse saamist. See on protsess, mida Eesti peaks kindlasti toetama. Vastasel juhul puudub Eestil võimalus Venemaad Brüsseli kaudu mõjutada, Venemaa ja ELi majandussuhted arenevad Eestist mööda minnes ning Moskva saab edukalt kasutada eurostruktuure Eestile surve avaldamiseks.

Ka EL on ettevaatlik ja pole valmis andma Venemaa lepingutele soodsamat sisu võrreldes assotsiatsioonilepingutega, mis sõlmitud praeguste kandidaatriikidega. Nii on Eestile isegi olukorras, kus ta veel ise pole ELi liige, kasulik, kui Venemaa ja ELi vaheline koostöö süveneb. Kui Venemaa väljavaated teha Lääne-Euroopaga koostööd paranevad, kaotab ka Baltimaade vaenlasekujund Venemaa siseriiklikus võimuvõitluses senise väärtuse. ELiga tuleb Venemaal suhelda pikemas perspektiivis ja vaenulike suhete hoidmine Balti riikidega on siin vaid takistuseks.

Olles vabakaubandusprotsessis ELiga, hakkab Venemaa ka järk-järgult muutma oma kaubanduspoliitikat Baltimaades. Moskval on vaja valmistuda olukorraks, kus Balti riikidest saavad ELi täisliikmed. Eelkõige tähendaks see, et Moskva ei saa kasutada majandusmeetmeid surve avaldamiseks Balti riikidele.

ELi liikme Eesti jaoks tähendaks ELi-Venemaa lepingud idaturu avanemist enamusele siinsetele toodetele-teenustele. Topelttollid vabakaubanduslepinguga kokku ei käi. Jätkuks juba sissetöötatud vabakaubandussuhe Ukrainaga, mis vastava ELi-Ukraina lepinguta katkeks.

Küsitav on põllumajandustoodete-alane vabakaubandus. Raske uskuda, et EL oleks valmis täiel määral avama oma turu Vene ja Ukraina põllumajanduskaupadele. St Vene turg ei pruugi automaatselt ja piiranguteta avaneda Eesti toiduainetetööstusele. Probleem on lahendatav, kui ELi liige Eesti suudab Brüsselilt välja kaubelda piisavad toetused Venemaale minevale põllumajandusekspordile.