Kallase ilus utoopia

Hea küll, unistamine pole kellelegi keelatud. Püüame seda ideaalolukorda ette kujutada. Erakondadele on tagatud stabiilne sissetulek ? regulaarne eraldis riigieelarvest (sponsoritest sõltumine on ebakindel ja annetused ebaregulaarsed). Süsteem on läbipaistev ja arusaadav (vaid üks sissetulekuallikas). Erakonnad ei pea käima ettevõtjatelt raha lunimas ? kerjamine on ebameeldiv ja tüütu. Paraku tahetakse raha eest ka vastuteeneid saada ja nii satud sõltuvusse annetaja soovidest.

Hoidku jumal, kui sa juhtud opositsiooni jääma ? ei õnnestu sul rahastaja tahet ellu viia, ja järgmine kord ei pruugi selle rahakoti rauad enam sinu jaoks avaneda. Riigieelarvest rahastatuna oled sõltumatu ja saad vabalt ajada oma aadetele ja maailmavaatele vastavat poliitilist joont. Pilt on suurepärane ehk nagu öeldud ? kujuteldav ideaalolukord.

Elu on midagi muud kui ideaal. Nii võib sponsorluse keelamine muuta erakondade rahastamise hoopis läbipaistmatuks. Kui parteide avalik toetamine pole lubatud (loogika: kes annab raha, ostab ka valitsemisviisi), siis pole isikute/poliitikute vabatahtlik tegevus varjatud toetaja kaasabil üldse kontrollitav. Oktoobris avaldatud Maailmapanga uuringu järgi pole korruptsioonitase Eestis võrreldes teiste üleminekuriikidega küll kõrge, ent enim korrumpeerunuiks hinnati poliitikuid ja parlamendiliikmeid. Naiivne on arvata, et asjast huvitatud ettevõtjad/eraisikud/grupid oma eesmärkide saavutamiseks enam raha ei paku.

Nii hakkab Kallase idee teostumisel pigem erakondadele raha tulema nii riigieelarvest kui ka n-ö kuskilt mujalt. Kust, ei saa keegi kunagi teada. Annetused ja sponsorlus on meil praegugi teoreetiliselt avalikud. Küll aga mäletame veel Siim Kallase, Märt Raski ja Andres Lipstoki loodud ettevõtet R-Hooldus, mis oktoobris 1998 polnud veel käibemaksukohustuslanegi, riigikogu valimistel käis aga Reformierakonnale kampaaniaks 2 miljonit välja.

R-Hoolduse taolisi skeeme tõenäoliselt enam ei tule. Küll aga sigineb küsimus, kuidas hinnata olukorda, kui erakonna X liikmele N mõni sõbralik rahakott majaehituseks raha kingib või laenu annab ja selle hiljem kustutab. Katsugu keegi väita, et siin midagi majaomaniku parteilise kuuluvusega pistmist on.

Iseloomustamaks, kui kaugel on tegelik elu Siim Kallase utoopiast, paar seisukohta, mis kunagi ÄP tagaküljel ärilausetena ilmusid. Pindi Investi juhatuse esimees Rein Kilk: ?Paljud ärimehed võtavad poliitikuid kui loodusõnnetust või ikaldust. Et nad hulle tagajärgi ei põhjustaks, tuleb raha anda.? (20.07.1998). Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas: ?Poliitikutele on omane, et nad võtavad aeg-ajalt ühes või teises vormis altkäemaksu? (09.09.1999).