Justiitsminister Märt Rask tahab rahatrahvid seada sõltuvusse õigusrikkuja tegelikust sissetulekust. Ehk ? kes rohkem teenib, maksab ka õigusrikkumise eest rohkem trahvi.

Äripäev on isikustatud trahvide kehtestamise poolt.

Peamine pooltargument seisneb rikkuritelt karistamatusetunde äravõtmises. Praegune minimaalne trahvimäär, 46 krooni, või isegi 460 krooni ei suuda korrale kutsuda kasvõi rahakaid liiklushuligaane. Seega loob raha põhjendamatu turvatunde, kahjuks õigusrikkujale, mistõttu ebaõiglast praktikat tuleb muuta. Samas on teada palju juhtumeid, kus prominendid said karistada minimaalse trahvimäära järgi, ehkki seadus oleks võimaldanud tunduvalt karmimat karistust nüüdki. Onupojapoliitika sõltub ametnikest ega pruugi kaduda ka isikustatud trahvimäärade puhul.

Seadusuuendusel on profülaktiline mõju: suuremate trahvide hirmus käituvad jõukamad kodanikud, kes on tihtipeale ka avaliku elu tegelased, märksa eeskujulikumalt, mida ongi vaja saavutada. Sest sama õigusrikkumine, aga toime pandud prominendi poolt, ruineerib inimeste õiglustunnet tunduvalt rohkem. Samas kipub trahvimäär, mis Soome näidetel võib jõuda välja miljonitesse, muutuma represseerimiseks. Kuid keegi ei käsi mitte kellelgi seadust rikkuda.

Ehkki nominaalsed trahvikroonid suurenevad ja riigikassa peaks täienema, muutub trahvide sissenõudmine aeganõudvaks. Iga kord on vaja teha õigusrikkuja taustauuring: palk, sotsiaalmaks, ettevõtlustulu, aktsiad, elustiil. Eksinu võib iga pisiasja pärast protesteerida. Ent maksmisega viivitamise eest on sätestatud lisakoormis, nii et lõpuks, kui eksinud kodanikul pole enam pääseteed, on laekuv summa igati kopsakas. Vastu räägib aga asjaolu, et pättidel võib seaduslik sissetulek sootuks puududa, mistõttu seadusuuendus ei rakendu loodetud mahus.

Samas peab kasvõi hiljutine kolmekordne lotomiljonär hakkama justkui mööda nööri käima, kuna iga vähimgi eksimus raha olemasolul ainult võimendub. Kahjuks saavad ümbrikupalga maksjad ja vastuvõtjad enda arvates kinnitust sellele, et seaduste täitmine ei tasu ennast ära.

Jõukatel inimestel, kellel on tavaliselt vähe aega, võib tekkida küsimus, miks on just rahatrahvid diferentseeritud, aga näiteks türmiaastad pole. Põhimõte ? kellel on raha rohkem, sellele suurem trahv ? peaks võimaldama lühema karistuse nendele, kel on aega vähe. Õnneks jääb siingi kodanike võrdsus kehtima, sest üks eluaasta on keskmisest elueast ikka üks aasta, kui just rahmeldajate ja töörügajate lühemat eluiga mitte arvestada.

Leitud vastuväidetest hoolimata peaksid isikustatud rahatrahvid Eesti õiguskorda tugevdama.